Sofi Oksanen "Puhastus"

Teos on kolmetasaniline, rääkides 90nate alguses elavast Aliidest, kes leiab enda hoovist räpase, külmunud ja minestanud tütarlapse Zara, kes on põgenemas end jälitavate kupeldajate eest, Zara elust Saksmaal, kus ta peab meestega magama, et tasuda oma "võlg" ja Aliide ja tema õe Ingli elust. Aliide armastab oma õe meest Hansu ja varjab teda võimude eest, sellal kui Ingel ja tema tütar Linda on saadetud Siberisse. Lõpp on üllatav.

"Puhastuse" tuumaks on meeleheitlikest tunnetest sündinud pettus. Samas avab romaan ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud-vaikitud lähiajalugu. Raamat annab hääle sõja, kommunismi ja tagakiusamise ohvritele. 1940. aastatel kogetud alanduse kõrval tõused teoses esile naiste ärakasutamine tänapäeva ühiskondlikes oludes.

Üliselt ma ei armasta millegipärast Eesti elu kirjeldavaid teoseid. Need on nii masendad. Niiskus, pori, äng, kivid, kört, hallus.. Kuid see teos oli küll paeluv, mis saab edasi, kuidas tegelased omavahel seotud on, kuidas see kõik lõppeb.. Aliide oli minu meelest ebameeldiv tegelane, isekas, kahtlustav ja klammerduv. Sarnane eestlase prototüübile. Teosele oli omane pidev ärevus ja hirm ja siis lugesingi aina edasi, et sellest üle saada, ootasin, et kõik juba lõppeks.

Sofi Oksanen "Baby Jane"

Sel kevadel on teema Soome kirjanikud. Oksanen on kusjuures ema poolt Eesti päritolu ja eestlastest ta oma teistes romaanides ka kirjutab. Õppinud on ta kirjandusteadust ja dramaturgiat. Aga "Baby Jane". Räägib see lesbikultuurist, depressionist, paanikahäirest, alkoholist, baaridest, kassidest, sõltuvussuhetest, suitsiidist. Üldiselt olen ma eelarvamuse küüsis, et iga depressioonist rääkiv raamat on noorsookirjandus, aga BJ seda küll pole. Palju oli äratundmisrõõmu. Või mis kuradi rõõmu - ängistust. Tegemist on väga ajakohase romaaniga, sest eks ole depressioon üks igavene ajastu needus. Antidepressandid, rahustid, unerohud, antipsühhotikumid, tujustabilisaatorid, depoosüstid, psühhiaatriahaiglad, töövõimetuspensionid, kognitiivne psühhoteraapia, lõigutud käed - see kõik on lausa omaette kultuur. Need, kes ei tea või naeravad, ei tea depressioonist midagi.

BJ räägib Pigi ja minategelase metsikust armumisest ja selle suhte purunemisest, mis vaheldub minategelase Pigi-järgse elu kirjeldusega - vann, voodi, kohv, sigaretid. Viimane on hale ja ahistavalt tumm, mõttetu, kiretu võrreldes Pigi-aegse eluga, kui nad armastasid, tülitsesid, pidutsesid, teenisid raha mängeldes meeste perverssusel. Aegamööda saab minategelane aru, et Pigit vaevab midagi lisaks depressioonile - paanikahäire. See on täielikult hälvanud Pigi elu ja minategelane ei suuda taluda, et Pigi ei tegele sellega, vai peidab end selle eest. Ja sellest algavad tülid. Õli tulle valab Pigi eks Bossa, kes on Pigile justkui teenijaks.

See raamat ei saa meeldida esteetilises mõttes. Kui välja arvata mõned armsad vestlused ja õrnused peategelaste vahel. Küll aga võib teose abil mõista psüühikahäirete all kannatavate inimeste hinge. Sest see ongi nii raske, ongi nii võimatu. Soovitan. Jälle raamat, mida on võimatu käest panna.

Aldous Huxley "Pärast tulevärki"

Kuna mulle tohutult meeldis "Hea uus ilm", otsustasin veel Huxley'd lugeda.. Ja ma olen tõeliselt üllatunud! Nii eheda utoopia lugejale silme ette mananud kirjanik võib tunda sellist huvi üksikinimese psühholoogilise süvauurimise vastu. Raamat rääkis kahekümnendates eluaastates Pamelast ja temast kolmkümmend aastat vanemast Miles Fanniganist. Pamela kirjutab imetleva kirja oma lemmikkirjanikule ja nad kohtuvad. Pamela on naiivne, kujutab ette, et on romaanikangelanna ja viskub pärast paaripäevast koosviibimist Milesile meeleheitlikult kaela. Miles üritab põgeneda, sest teab, et Pamela tast tüdineb ning peab sellise vanusevahega inimesi üksteisele välismaalasteks. "..vaikimine on kuld ja parem on kasutada oma suud selleks, et suudelda ja šampanjat juua ja kaaviari süüa.." või "ma vastutan - mina eest, kes ei mõtlegi taluda ebamugavusi, kui ta neid vähegi vältida saab; mina eest, kes freudistide sõnul tunneb koduigatsust tolle maise paradiisi järele, kust me kõik oleme välja aetud - emaüsa järele, ainsa koha järele maailmas, kus inimene on tõeliselt kõikvõimas, kus rahuldatakse iga tema soov, kus ta tunneb end täiesti koduselt, keskkonnaga kohanenult ja seega läbini õnnelikuna. Üsast väljas, satume kohe vaenulikku maailma, kus meie soove ette ei aimata, kus me pole enam nõiaväeliselt kõikvõimsad, kuhu me ei sobi, kus me ei tunneend mõnusasti koduselt." Kuid oma ratsionaalsusest hoolimata, ei suuda ta ihale vastu panna ja neist saavad armukesed. Seda perioodi eriti ei kirjeldata ja toimub ajahüpe nende suhte lõppu. Pamela tunnistab endale, et on armastust üksnes ette kujutanud ja tüdineb mehest, mees seevastu on tõsiselt kiindunud ja kardab reaalsusele otsa vaadata. Raamatus vahelduvad Milesi intellektuaalsed mõtted Pamela tüdrukulike päevikusissekannetega, mis rõhutab nende erinevate seisukordade kontrasti.

Ei, pole midagi, raamat oli hea, aga jääb "Heale uuele ilmale" originaalsuse poolest kõvasti alla, olles samas kirjanduslikult küpsem ja ladusam lugemisvara.

Mika Waltari "Mikael Hakim"

Kristlased Mikael ja Antti põgenevad laevaga üsna rikastena Roomast Veneetsiasse, et sealt alustada rännakut Pühale Maale. Veneetsias saavad nad petta ja satuvad matslike röövlite laeva. Seal aga kohtub Mikael looriga nägu varjavat Giuliat, kellesse ta armub. Siis ründab laeva moslemite laev ja kõigil lüüakse pea maha, kes ei kõlba orjadeks või ei pöördu moslemite usku. Antti ja Mikael aga ei taha veel surra ning salgavad maha ristiusu ja hakkavad õppima moslemite usu palveid ja kombeid. Saabudes Alžeeriasse, müüakse nad petisest kosmeetikakaupmehele Abu el-Kasimile. Anttist saab maadleja ja ta äratab sultanis huvi, nii saab temast sulatni ori. Kuid Antti tapab vihatud sultani ja siis algavad igasugused intriigid trooni pärast ja sõda hispaanlastega.

Waltari on püüdnud luua "Sinuheliku" teose, aga see ei meeldinud mulle eriti. Ei oskagi öelda, miks. Võib-olla mind ei köida islamimaailm või polnud peategelased nii huvitavad. Igatahes ma lausa vihkasin Giuliat. Ta oli kohutavalt edev. Kui teda ei vägistatud, oli ta solvunud, et ta ei tundu piisavalt ahvatlev. Absurdne. Nõudis endale igasuguseid luksusi ja pirtsutas ja oli äraostetav. Vastik.

Mõneks ajaks on mul Waltarist kõrini.

Mika Waltari "Imeline Joosef"

Tänu "Sinuhele" hakkasin Waltari vastu tõelist huvi tundma ja tellisin endale mõned tema raamatud. Kuid "Imeline Joosef" jäi "Sinuhele" kõvasti alla. Selline lihtne ajaviiteromaan. Räägib see rikkast perekonnast pärit Kaarinist ja filosoofia magistrant Joosefist. Kaarin oma rikkuse tõttu ei väärtusta midagi, sest kõik on talle kättesaadav. Ta peab elu igavaks ja mõttetuks ning ta on tüdinenud oma tühistest sõpradest, vastuvõttudest. Tema ellu toob värvid ootmatult ilmunud vaene, välimuseta Joosef, kes on tark, siiras, hämmastav psühholoog. Kaarinis tärkab usaldus, kuid tükk aega ta eitab enda ees tundeid Joosefi vastu. Kõik muutub maal, kuhu Joosef oma Kaarini venna Toivoga sõitnud, et viimast ajaloost ja geomeetriast huvituma panna. Elu muutub Kaarini jaoks seikluseks ja nad muutuvad Joosefiga aina lähedasemaks. Pärast üht piinlikku insidenti pussi ja joodikutega, avaldab Kaarin väga otsusekindlalt oma tunded. Joosef oma tagasihoidlikkuses põikleb kõrvale, ajab taga kainet mõistust, kuid ei suuda Kaarinile siiski vastu panna, on temagi juba ammu armunud. Siis peab Kaarin oma snobistlikku ja väiklast ema veenma ja lõpuks see tal õnnestub ja Kaarin ja Joosefi kihlus saab ametlikkuks. Mis ma oskan öelda. Kližeelik süžee, kirjanduses palju esinev probleemistik. Samas leidus päris põnevaid Joosefi loenguid. Ja olin lugedes vist isegi natuke Joosefisse armunud.

Marguerite Duras "Armuke"

Täna kolmas lõpetatud raamat. Räägib see viieteistaastase tüdruku ja temast kaksteist aastat vanema hiinlase masohhistlikust armuloost. Mees tuleb musta limusiiniga pansionaadi ette ja nad lähevad mehe juugendlikku kesklinna korterisse. Mees peseb tüdrukut, viib ta märjana voodisse. Suudleb tema keha, ise nuttes, tundes samas kriipivat hirmu, enesepõlgust, joovastavat naudingut. Tüdruku perekond on ebatavaline. Vaikivalt diktaatorlik vanem vend, alalhoidlik ja varajast surma surev noorem vend ning maniakaal-depressiivne ema, kes unustab oma meeleheites lapsi toita või ujutab üle terve maja, et suurpuhastust teha. Duras' teos on kirglik, aus, ehe. Nagu kirjutas Margit Tõnson: "Duras' viis end elupeegli ees halastamatule lahti riietada ning armutult iga väikest detaili, märki aja pöördumatust kulgemisest, uurida ja lahata, on valus, aga see valu võlub." Tegemist on siis tema autobiograafilise pihtimusega, mis muudab teose veelgi elavamaks. Tegelased oleksid justkui lugeja ettekujutluse areenil ja mängiks elu. Jällegi, raamat, mille lugemisele on raske pausi teha.

Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama"

Teine soomlane, kelle teost lugesin. Apollos 78 krooni. Tegemist on autori debüütromaaniga, mida on autori küpset stiili arvestades küll üsna raske uskuda. Jällegi, suurepärane lugemismaterjal. Võtab aega paar tundi ja pause teha ei suuda. Kui siis ainult, et teha üks sigaret, juua tass kohvi ja panna sülearvutist mägima unelev jazz.

Teos räägib noore naise, Anna päevast kohvikus, kus ta aina suitsetab ja cappuchinot joob. Ta meenutab oma lapsepõlve, oma vanemate lapsepõlve, oma kallima lapsepõlve ja vanematega seotud vestlusi, lähiminevikku. Tema illusioonid purunevad päeval, mil nad on venna Joonaga alles lapsed ja isa venda rihmaga peksab. Kirjanik suudab suurepäraselt lapselikku meeleheiet edasi anda: "Ole hea ja võta see ära. Võta kõik ära ja lase kõigel olla nagu enne. Teen, mida sa iial soovid. Koristan iga päev meie tuba. Aitan ema. Lähen õigel ajal magama. Annan oma nädalaraha Aafrika lastele. Lähen suurestpeast Indiasse nunnaks. Kui sina võtab praegu kõik selle ära, siis ei palu ma iial enam midagi, vaid teen kõik, nagu sina tahad". Vend lubab isa ära tappa. Vend kasvab suureks. Nad suitsetavad kanepit. Vend on linna tuntuim kakleja. Vend muutub psühhootiliseks ja satub vaimuhaiglasse. "Psühhhoos on sõna. Äng ei ole. On ainult olemasolemise õud, mida ei saa taluda: oled valmis MILLEKS TAHES, et see lõppeks". Iani isa tuleb Afganistanist ja pole enam seesama. Ka tema veedab oma elupäevad vaimuhaiglas. 11. september. "Elu ei ole Suur Narratiiv, Härra Bush. Nende seinte vahel on see sõnadetagi selge. Mina pean võitlema teie jutustuse vastu". Kõik vhikavad ameeriklasi. Ian on kõiges süüdi. Nad lamavad diivanil, käed põimitud. Kas inimesed mäletavad asju samamoodi? Kas inimesed näevad mu nägu samamoodi nagu mina kohviku tualettruumi peegli ees?

Kaks maailma kõige armsamat asja mida armastatule öelda: "Kallis, ma armastan seda last, kes sa olid" ja "Sa oled igal moel olnud kõik mis keegi üldse olla võib". Viimane on katke Virgina Woolfi hüvastijätukirjast.

"Ängi ma võita ei saa. Elu vältida ma ei saa. Püüan mõelda ajale kui maastikule. Peab selle läbi käima. Kui jõuad ääreni, see lõppeb. Äärel särab valgus. Minu elu on rännak Taevase Valguse poole."

Mihkel Mutt "Kerge meel"

Oma kallima soovitusel lugesin seekord "Kerget meelt". Nagu nimigi ütleb, kerge ja lahe lugemine. Esimene osa on pealkirjaga "Elu allikad". See räägib maalt Tartusse ülikooli õppima tulnud Arvedi ja Tuuli armuloost. Tuli on selline oiviku tüüpi. Ei lähe Arvediga rebaste ballilegi, vaid kirjutab üksinda ühikas referaati. Ballil flirdib Arvediga aga pretensioonikas ja naiselikult õel Polizia, kes on võtnud endale eesmärgiks Arved Tuulilt üle lüüa, sest tal on raske leppida, et üks mees võib teist eelistada temale. Jutt tema kavalate plaanide ümber tiirlebki. Tuuli jääb rasedaks. Polizial õnnestub Arved üle lüüa intellektuaalse seltskonna võludega. Arved saab eksmati ja avab vürtspoe ja Tuuli andestab talle. Kirjaniku toon on ülimalt irooniline, see lühiromaan mõnitab üliõpilaste elu ja tegelased on justkui karikatuurid. Aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Häbiga pean tunnistama, et see on ainus Mihkel Muti teos, mida lugenud olen. No ja mõned sõnavõtud ajaletedest.

Raamatu teise poole moodustavad novellilaadsed miniatuurid. Ka päris toredad ja sarkastilised. Mu lemmik oli "Joodik naine" ja sellest lühidalt jutustangi. Räägib see miniatuur koduste tööde ja laste eest hoolitseva mehe silme läbi oma joodik naisest. Naise purjutamised hakkavad tasapisi, esiti on ta lõbus ja joviaalne, kuid mida aeg edasi, seda tigedamaks naine muutub. Tuleb öösel koju ja laseb uksekella, et meest äratada. Nõuab süüa. Mõnitab meest. Läheb talle kallale. Nõuab, et mees temaga magaks. Toob teisi naisi koju, et pidu edasi pidada. Naised liibuvad mehe külge. Minnakse tülli. Ja kõigest sellest hoolimata on naine väljaspool kodu tunnustatud. Ta on haritud ja ilus. Mitte nagu ta mees, kes peab pesu pesema, lapsi kodutöödega aitama, süü tegema jne. Selline nukker ja hirmutav lookene. Joodikutest naised on ikka palju koledamad, kui mehed..

Mika Waltari "Sinuhe"

Täna maalitunni asemel lamasklesin koolis diivani peal ja lõpetasin ligi seitsme saja leheküljelise soomlase kirjutatud "Sinuhe". Eesti keeles on Waltarilt ilmunud üle kolmekümne teose. Ilmselt on ta kõige loetum soome kirjanik. Aga see on ka mõistetav, sest midagi nii põnevat ja haaravat pole ma ammu lugenud. Tõesti, ma ei tahtnud üldse, et see raamat läbi saaks, aga samas igal õhtul vaidlesin iseendaga; "Üks peatükk veel. No ma loen ühe peatüki veel.."

Raamat räägib Niiluselt korvi seest leitud Sinuhest, kes oma kasuisa mõjutusel hakkab arstiks. Kuid ühe ahne, õela, lausa maoliku naise pärast kaotab ta kogu oma varanduse, seal hulgas oma kasuvanemate haua, kes selle peale teevad enesetapu. Südametunnistuse piinade tõttu läheb Sinuhe rändama koos oma kavala orja Kaptahiga. Nad rändavad ja näevad erinevaid kombeid, inimesi, maid, olles kord vaesed, kord pururikkad. Sinuhe elus on kaks naist. Minea ja Merit. Mõlemad surevad traagilist surma, mistõttu Sinuhe oma elu lõpul on veendunud, et tema lisanimi, see, kes on üksildane, on kohane. Ta usub oma saatuse olevat tähtedesse kirjutatud. Egiptuses valitseb vaarao Echnaton, kes sunnib rahvale peale jumalat nimega Aton. Kuid see ei lähe tal läbi, kuna rahvas tunneb suurt hirmu Ammoni ees, nende kauaaegse jumala ees. Seejärel toimub mitmeid intriige vaarao trooni pärast, mis kõik Sinuhet väsitab, teades, et temas endas voolab jumalikku vaarao verd. Oma elu lõpul saadetakse ta Atoni õpetuse rääkimise eest Teebast välja kõrbeüksindusse, kus valvurid teda silmas peavad.

Mida ma sellest raamatust õppisin? Palju vanade riikide kommetest. Kreeta, Süüria, heetalased, egiptlased.. Õppisin, et inimesed pole mitte muutunud. Kuigi inimesed tollal olid ehk naiivsema oma ebausus ja usus, hoorasid, jõid, varastasid, petsid, silmakirjatsesid, valetasid, intriigitsesid nad samamoodi nagu praegugi. Muresid lahendati veini, kange õlle ja krokodillisabajoogiga.

Üks nukker tsitaat Sinuhelt tema vanaduspõlvest:

"Rahune, meeletu süda, sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning kurjusel pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veereva ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sina astus. Asjata paned katsumusi inimeste peale sõja ja hädaga, katku ja tulekahjudega, jumalate ja odadega, sest katsumistest inimene ainult paadub, kuni ta on krokodillist kurjem, ja sellepärast ainult surnud inimene on hea inimene".

Ta on kaotanud igasuguse usu inimestesse, jumalatesse, võimu, Egiptusesse. Ta on näinud kui kuri ja omakasupüüdlik ja manipuleeritav on inimene.

Näiteks: "Rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana." Ja tõepoolest, koos karjutakse Ammoni nime, koos kistakse Atoni kummardajaid tükkideks, koos piinatakse heetalasi, koos vägistatakse naisi, tapetakse vanu, süüdatakse maju. Inimene, sa oled hirmus.

Ja Sinuhe kirjutab oma kirevast elust, sest sõna on vägevam, kui rusikas.

Riiulid

Võtsin täna kätte ja tegin selle lõpuks ära - koristasin isa pärandatud raamaturiiuli ära. Sorteerisin kahest seitsmekorruselisest riiulist välja neli korrusetäit halbu raamatuid ja raamatuid, mis mul endal juba olemas on. Suureks pettumuseks leidsin Huxley "Hea uue ilma", mille just hiljuti raamatukoist tellisin. Kutsusin vanaraamatu äriga tegeleva sõbra külla, et ta mu elutoas hunnikus ära viskamist ootavad raamatud igaks juhuks üle vaataks. Äkki saan natuke raha. Ja mu isal oli meeletult palju lasteraamatuid. Mõned nostalgilisemad jätsin alles, aga enamus läks virnadesse. Tean, olen julm. Kuid mul on veel palju aastaid elada, seega on mul ruumi vaja uutele värskelt ostetud raamatutele.

Pildil pole minu raamaturiiulid.

Baturin "Karusüda" koos Iseri lugejauurimusega

Wolfgang Iser (22. juuli 1926 - 24. jaanuar 2007) oli tunnustatud saksa kirjandusõpetlane, kes pidas loenguid üle maailma. Tema nime seostatakse lugejakeskse kirjandusteooriaga, mis eeldab, et teos valmib lugeja kaasaabil ning lahutab romantistliku autori geeniuse loomingust. Üritan oma essees tema aadet mõista, toetudes lugemisprotsessile ja -elamusele, mille sain lugedes Nikolai Baturini tunnustatud teost "Karu süda". Abivahendina kasutan ka Epp Annuse kirjatükki "Proosa poeetika" õpikust "Poeetika".

Lugejauurimus on paljuski sündinud fenomenoloogilisest kunstiteooriast, mis seab oma eesmärgiks kirjeldada inimese kunstikogemust vahetult niisugusena, nagu see on. Kogemus ei koosne aga üksnes teksti läbitöötlemisest, vaid ka elamusest ja reageeringust. Selle alusel teeb W. Iser otsuse, et kirjandusteos on pooluseline:

1) kunstiline poolus, mis seostub autori loodud tekstiga;

2) esteetiline poolus, mis on konkretiseering, mille teeb lugeja;

"Karu südame" puhul on seda pooldumist väga selgelt näha peategelase, kütt Niika Nganassani puhul. Tekst visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujuneb lugejas arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande - aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on - kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadajalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena:

Autor ----- [Tekst ---(Pooluseline teos)---Lugeja]

Seetõttu võib teost pidada virtuaalseks fenomeniks, kuna on justkui kuskil peatumata eksinud vastuvõtja ja teksti vahele, tagades samas ka oma dünaamilisuse. Tekst on põhimõtteliselt üksnes öeldu kontuurid, mille edasiarendamine jääb lugeja tööks. Need piirjooned aga sunnivad lugeja fantaasia mõningatesse piiridesse, et viimane liialt triivima ei läheks. Teose kättevõtnu uurib neid perspektiive ja sellega äratab virtuaalse teose ning kutsub sellega esile oma teadvuses reaktsioone (käivitab ka oma kujutlusvõime). Nõnda sunnib lugemine kirjandusteost avama oma seesmist dünaamilist loomust. Baturini teoses "Karu süda" on selleks lavaks metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud - kõnelusi ja sündmusi - saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika- Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valgelauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab ta metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda. Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.

Lüngad ehk ebamäärased tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma ja mõtestama - W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünkki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks "Karu süda" tundunud mulle ääretu paatos, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud - Sellepärast tuleb kirjandustekst luua niisugusel viisil, et ta rakendaks tegevusse lugeja kujutlusvõime, tehes talle ülesandeks kõik ise välja töötada, sest lugemine on nauding ainult siis, kui ta on aktiivne ja loov. Antud tsitaadi puhul on minu jaoks veidi kaheldav sõna 'kõik' kasutamine - kujutlusvõime teha ei saa jääda teha mitte kõik, vaid perspektiivide täiendamine. Viimaste olemasolu näitab selgelt, et midagi on teosest meile siiski ette antud. Katsed ridadevahelt lugeda,

Igavus ja liigpingutatavus kujundavad piirid, mille ületamisel lugeja enam kaasa ei mängi - seega on oluline lugejat mitte liiga kõrgelt hinnata, et lünkaderohkus ei muutuks mõttetuks segaduseks ja hämaks, sellisel juhul viskab lugeja solvununa teose nurka ja räägib kõigile, kui vilets teos see oli; ja samas ei tohi teda ka alahinnata, sest keda köidaks miski, kus kõik on puust ja punasest ette tehtud? Usun, et selle põhjuseks on inimese enesearendamissoov ja kõige kultiveerivam on oma pea kasutamine. Kuigi arvan, et lünkade optimaalne hulk on hea kirjandusteose lahutamatu osa, häirib mind veidi see, kuidas W. Iser teeb lüngad kirjandusteose esmaseks omaduseks. Lüngad tulevad teksti kirjutamisel hetkel automaatselt, loomulikult. Võib-olla selles seisnebki autori geniaalsus, mida fenomenoloogid ümber lükkavad? Samas, seda ei saagi teada, nad vaatavad lihtsalt ühe mündi kahte erinevat poolt. Olen aga kindel, et lüngad ei tee iga teksti kirjanduseks. Need tühjad kohad küll teoselt nõutavad, kuid mitte primaarne tunnus. Samas jällegi on see ääretult inimlik, et avastades millegi, antud juhul kirjandusteose, loomuomase tunnuse, peame seda tema eeltingimuseks. Enda jaoks uue leidmisele järgnev vaimusutus võib olla eksitav.

Kuidas järjestikused laused üksteist mõjutavad? Keelelisus on teksti ainus reaalsus. W. Iser toetub selle selgituseks teise fenomenoloogi Ingardeni väitele, et kirjandustekstide maailm on kokku seatud intentsionaalsetest lausekorrelaatidest, mis

haakuvad omavahel mitmekesistest struktuurides, lõpuks kui doominoefektina moodustades autonoomseid olemusvorme nagu novell, romaan, draama jne. Lausekorrelaatide ühinemise, seondumise tulemuseks on teoses kujutatud maailm.

W. Iser peab aga lauseid koostisosadeks, mis loovad perspektiivid, mis alles avavad kirjandusteose maailma (piirid). Laused pole teksti enese kogusumma, kuna hakkavad tõeliselt eksisteerima kogu oma olemuses, tähendustest ja tagamõtetes alles siis, kui on teistega seotud - üksinda on laused juhuslikud ja kaootilised. Laused pole pelgalt informatsioon, kuna taotlevad midagi muud ja see miski muu - virtuaalne dünaamiline teos - moodustub kõigi lausete mitmemõttelisuse summana. Lause kannab endas nii teadet kui ka taotlust. Laused moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga. Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust; me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid.

Epp Annuse sõnutsi on teosel kahte laadi lugejaid: mudel- ning tegelikud lugejad. Esimene on prototüüp, milline lugeja teost kõige enam hindaks, sest paratamatult nõuab iga teos oma lugejalt mingeid omadusi, huvisid. Iga teos valib endale mudellugeja, samas aga loob ta oma mudellugejat teose lugemise käigus. Tegelik lugeja on reaalne inimene, kes on otsustanud teost lugeda, mitte abstraktsioon nagu esimene. Tema toetub lugemisprotsessi ajal tõlgendamiseks:

1) Teksti sisse kirjutatud lugemismudelile ehk kuidas teost lugeda;

2) Isiklikule elukogemusele; millest me midagi kuulnud pole, see meid ei huvita, sest me ei mõista seda;

3) tõlgenduskogukonnale, kuhu ta kuulub. Tõlgenduskogukond on inimkooslus, mis omab sarnast identiteeti mingisugustes küsimustes. Alan Dundes' i arvates moodustab rühma inimesed, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. See üks tunnus aga võib anda meile teatava suhtumise mingites küsimustes, olla osa me maailmapildist. Seega pole see kokkusattumus ega ahvimine, kui sõbrad loevad sarnaseid raamatuid. Tõlgenduskogukonnast sõltuvad meie väärtushinnangud ja maailmavaade, seega ka meie arusaamine kirjandusteosest.

4) Oma põlvkonna ootushorisondile. Ootus horisont on ühe põlvkonna lugejate poolt jagatud ootuste ja eelduste kogum, kriteeriumite hulk, mille järgi lugejad hindavad kirjandusteost mingil perioodil. Tänapäeva inimene ei suuda lõpuni mõista näiteks keskaegset inimest, nende maailmapilt jääb meile arusaamatuks, sest ellusuhtumine ning elu ise on niivõrd palju muutunud. Meile näib naeruväärne keskaegne teadus, mis üritas välja arvutada inglite arvu. Seetõttu ei saa me ka mõista nende kirjandust nii, nagu mõistsid seda nemad.

Seega on üsna lihtne inimestele raamatuid soovitada; tuleb lihtsalt välja uurida tema põhilised veendumused ning sellepõhjal otsus langetada. "Karu südant" soovitaks ma J. J. Rousseau kummardajatele, neile, kes romantiseerivad maaelu ja põlgavad linna. Ütle, millised on su sõbrad ja ma ütlen, milline oled sina: selle vanasõna võiks ümber sõnastada nõnda: ütle, millised on su lemmikraamatud ja ma ütlen, millised on su veendumused (või vastupidi).

Dändid ehk kuidas kirjandus meid endid peegeldab? Lugejakogemus on äärmiselt sarnane elukogemusele, nad vastavad samale vormile: Meil on kogemus maailmast, mõistetuna mitte iga sündmust täielikult determineerivate suhete süsteemina, vaid avatud kogumine, mille süntees on ammendamatu. Ja samamoodi nagu me elus ei saa läbi ilma oma hoiaku ja maailmavaateta, ei saa me seda ka teksti vastuvõtmisel - täidame lüngad vastavalt endas peituvatele raamidele, kui neid saab nõnda nimetada. Selles suhtes toimib kirjandustekst omamoodi peeglina. Nagu ütles Charles Baudelaire: "Elada ja surra peegli ees". Baudelaire pidas seda satiiriliselt dändi deviisiks. Ilmselt oleme siis kõik dändid; et veenduda oma olemasolus, peame sellele leidma kinnitust teiste nägudelt. Nüüd jällegi meenub mulle Alan Dundes' i idee, et üksikul saarel pole inimesel identiteeti, üksiolemine on olematu olemine. Ehk ei veendu me dändidena oma peegeldust vaadates oma olemasolus, vaid uurime oma meelevaldselt tekkinud identiteeti? Seega lugedes kirjandust näeme kaante vahelt meile vastu peegeldumas iseenda ühte tahku, see, mis tegelasi eelistame, mida ennustame võimaldab meil enda käitumisi sotsiaalsetes olukordades ja suhetes tabada valutult. Kuna aga inimese tähelepanu võime on piiratud, peab seda kogu aeg provokatsioonidega kannustama - siit ka lüngad, pöörded, üllatusmomendid kirjanduses. See kõik on lihtsalt meie enda arbitraarse dändiliku olemuse avastamiseks, et teada, miks oleme inimestega, nagu oleme. Nagu mõtles Niika-Nganassan: armid armidel, armid armide armidel, armid armide armide armidel.

Võrdlesin enda ja oma sõbra ettekujutust Niika-Nganassanist (neid aspekte, mida tekst lugejale ei anna) ning avastasin, et nägime teda erinevalt. Kui mina pidasin teda kahvatuks punase habeme ning juustega, siis mu sõber tõmmuks ja mustade juuste-habemega. Meie arvamus ühildus selle koha pealt, et ta oli suurt kasvu ning tugev (kõik Baturini peategelased on mõneti sarnased - näiteks "Apokalüpsis A. D." Alessander Buðmeister, Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo šeff), kuid mina pidasin teda veidi kohmakaks, selliseks, kes töötades kõvasti hingab, aga mu sõber graatsiliseks.

Pildilise kujutlemise olulisus ja filmid- Lüngad on selleks, et elavdada meie kujutlusvõimet, viimase aktiivsus pakub meile omaette esteetilist naudingut. Võib ju mõelda, et milleks lüngad, tekstis kirjeldatut, jutustatut on nagunii vaja endale ette kujutada, sest tegelikkuses pole neid olemas. Tegelikult on aga kirjandusteosed omaette maailmad, seega ei saa mõelda, et siin ja praegu pole Anna Kareninat või metamorfoosi kaudu kahjuriks muutunud inimest. Nii et lüngad on ikkagi vajalikud, sest me ei saa kujutleda midagi, mis on meie ees, ettekujutamise akt eeldab tema puudumist. Ka kirjandusteoses saame ette kujutada siis, kui sealt miski puudu on. Lüngad virgutavad meie fantaasiat. Seetõttu pettume enamasti kirjandusteosel baseeruvas filmis, milles on kõik kindel ja enne meid määratletud (stsenaristi poolt). Meid võlub tegelikult tohutu hulga võimaluste kohalviibimine, kuid filmis on need ära võetud - peategelasel on kindel nägu, miljöö on jääv. Hetkel, kui need võimalused taandatakse üheks täielikuks ja muutumatuks pildiks, lülitatakse kujutlusvõime tegevusest välja ning meil on tunne, nagu oleks meid millegagi tüssatud. Meil on vaja alternatiivide rikkalikkust ja isiklikkust, sest kõik inimesed on tegelikult vahepeal loojad, fantaasia ongi meile selleks antud ja kõige lihtsaim viis talle rakendust anda, ja seda peab, on olla kaasosaline raamatu loomises. Seetõttu on lugemine äärmiselt intiimne, individuaalne tegevus ning meile ei meeldi mitte, kui meie teadvuses pesitseva kirjandusteose tegelase nägu kistakse eest ning asendatakse uuega, kui lossid ja linnad lammutatakse ning varemete peale ehitatakse uued - raamatutel baseeruvate filmide tegemine on võõra vara rikkumine.

Olen unustanud, kus kohtasin ideed, et igasugune jumalasalgamine on tegelikult jumala olemasolu tunnistamine. Analoogi aga kohtame uurides lugemiskäiku - valikuid tehes ja perspektiive luues tõendame teiste teede olemasolu. Lugemist võib vaadelda ka nagu suhtlemist, see on küll ühekülgne, kuid proovida võib. Kui koos istuvad inimesed, kellel pole tegelikult üksteisele suurt midagi öelda, siis esiti proovivad nad ebamugavust hajutada tühjast-tähjast lobisedes, kuid see on ammendab end üsna kiiresti. Siis saabub vaikus ja kõigis liigutab end ärritus ning mõne aja pärast vaieldakse millegi üle kirglikult. Esialgu loobitakse sõnu, millelegi kindlale eriti toetumata, kellegi hääl äratab vaidlemiskire, mille peale haaratakse ükskõik missugune seisukoht, lihtsalt, et oleks sõnaõigus. Samamoodi lugedes pole me tegelikult oma seisukohtades kindlad, kuid vaieldes õpime me rohkem kui tuimalt kuulates, vaadates. Me määratleme mingid raamid, et meil oleks relvad, millega valusatele tõsiasjadele esialgu vastu seista "vestlusringi" astuda, et siis väärikalt "vaenlase" poolele üle minna. Sissemässituse läbi on lugeja valmis avama end teksti mõjule ja seega omaenda eelarvamused kõrvale heitma. Lugemine peegeldab kogemuse struktuuri niivõrd, et me peame ajutiseks loobuma kujutlusist ja hoiakuist, mis kujundavad meie isiksust, enne kui saame kogeda kirjandusteksti tundmatut maailma.

Lugeja mitmetasandilisus - Kõik on kogenud seda, kuidas raamatu lugemise ajal unustame ümbritseva, aja ning iseenda. W. Iser järeldab sellest, et kirjanduse rohketes maailmades rännates oleme mitmetasandilised - meie isiklik 'mina' ei saa tegelikult kuskile kaduda, kuid ta ei domineeri enam. Tähelepanu keskmeks saavad võõrad mõtted, kellegi teise 'mina'. See tingib uute piiride kehtestamise. [-] Me võtame endale mõtteaineks midagi niisugust, mis ei ole meie ise. Ja samas me ise ei kao kuskile; kuhu meil ikka minna oleks? Kujutan seda ette umbes nii, et alateadvuse laval kükitab lugeja 'mina' ja kuulab karismaatilise võõra deklameerimist. Me saame kellegi teise mõtted oma tähelepanuaineks teha vaid sel juhul, kui meie enda isiksuse virtuaalne taust suudab sellega kohaneda. Seega pole tegemist samastumisega tema tavalises tähenduses. W. Iser tsiteerib selle tõestuseks D. W. Harding' t: "Öeldes, et ilukirjandus aitab kaasa lugeja või vaataja väärtuste määratlemisele ja võib-olla ka tema soovide stimuleerimisele, oleme arvatavasti tõele lähemal kui oletades, et nad rahuldavad soove mingi kompensatoorse kogemuse varal. Lugeja ei samastu täielikult, ta ei saa näiteks raamatuõnnest täit rahuldust. Kirjandus kannustab inimeste soove ja unistusi, kirjandusteostest on võimalik ammutada inspiratsiooni selleks, et muuta oma reaalne elu kunstiteoseks. Kellegi teise mõtted saavad meie teadvuses mingi kuju omandada vaid sel juhul, kui protsessi käigus tuuakse mängu meie seni

formuleerimata võime neid mõtteid dešifreerida. Lugeja jõuab teoseareenile kirjanikuga dialoogi pidama üksnes siis, kui mõistab perspektiive, mis talle esiti tekstist vastu peegeldavad. Midagi mõistmata ei jõua ta kuskile, tekst jääb kaugeks ja pole seetõttu võimeline olema kaasosaline teose loomises. Selle järel jõuab W. Iser äratundmiseni, et lugemisel on dialektiline struktuur - See formuleerimine toimub mõistete kaudu, mille on ette andnud keegi teine, kelle mõtted on meie lugemise aineks, siis järelikult ei saa meie dešifreerimisvõime formuleerimine toimuda meie orientatsioon kohaselt. Formuleerimiseta poleks dešifreerimist ja vastupidi. Kuna meil on vaja teksti tõlgendada, oleme sunnitud määratlema oma dešifreerimisvõime piirid, nagu ütleb W. Iser: Me toome käeulatusse oma eksistentsi niisuguseid tahke, millest me ei ole otseselt teadlikud. Selle nõiaringiliku edenemise käigus näeme oma võimekuse piire. Järelikult gestalt' i loomine kaudu võime jõuda ka enda sääraste tahkudeni, millest meil enne aimugi polnud. Endatundmine on hädavajalik, et tunda maailma.

Epp Annuse järgi jaotuvad kirjandusteosed kaheks: need, mis jätavad lugeja kujutlusvõimele rohkesti tegutsemisruumi (avatud teosed) ja teosed, kus on lünki vähem (suletud teosed). Modernistlikud teosed on kõige ehedam näide avatud teostest, suletud teosteks võib pidada nn noortekaid, naistekaid ja krimkasid. "Karu süda" on raudselt avatud teos, sest isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta - see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole.. Või tema puhtaks inimeseks saanud ole - tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole. Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valgelauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli "pahaks läinud". Niika ei küttinud, vaid tappis - see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karupulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende - karu ja Emili - sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk. Mis siis ikkagi on mis?

Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe 'mina' eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik; kuigi lugejauurimusest lähtuvalt oleks ilmselt vale öelda, et Baturini teostes on alati tilk üleloomulikku, ulmelist, kuid sellegipoolest võtan selle oma arvamuse aluseks. Autorit ei saa täiesti auta jätta. Kasvõi juba sel põhjusel, et Baturini selle teose aine pärineb tema isiklikust elust, mil ta oli 15 aastat Siberi põlismetsades elukutseline kütt. Võib-olla sisaldab minu identiteet siis veidike romantistlikku mõtlemist, kui usun ka, et tsivilisatsioonikriitika "Karu südames" pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: 'parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.' Selline rousseau'lik mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija. Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega - sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib.. Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud? Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus' kummardajast lugeja? Ei tea.

Seiklus ja omandamine- Lugeja ei tea, mida tema osavõtt tegelikult kaasa toob. Me teame, et saame osa teatavaist kogemustest, kuid me ei tea, mis meiega selle protsessi käigus juhtub. Sellest on W. Iseri sõnutsi sündinud kirjanduskriitika - inimesed ei saa päris täpselt aru, mis nendega lugemise käigus juhtus, mille nad läbi elasid, mis nad sellest said. Mida sügavama mulje teos meile jätab, seda enam tahame sellest rääkida, teadlikult mõista neid segadusse ajavaid sügavusi. Kirjanduskriitika on loonud vajalikud terminid selleks, et oleksime kompetentsemad väljendama seda, mis me arvame, et meiega sõnu kaante vahelt lugedes juhtus, kirjandusteadus ja -kriitika on andnud nimed nendele salajastele märkidele, mis teos meisse jätab (juhul kui ta on meile hinge läinud). W. Iser ütleb, et teose mõjusust põhjustab tuntud asjade näiline esilemanamine ja järgne eitamine. Võib-olla on tal õigus. Kirjandus on nagu delikaatne naer kõige üle, mida oleme enne mõelnud ja ehk isegi suhtlusringis kaitsnud, ta on nagu õpetaja, kes esialgu räägib meile kaunite sõnadega asjust, milles leiame äratundmist, me juubeldame, elame kaasa, oleme meelitatud, kui kohtame teoses midagi endast, kuid siis samm-sammult avaldub me pimedus. Jääme vakka, mõtleme järele ning hülgame vabatahtlikult selle, mida enne pidasime niivõrd tõeseks. Alles eelarvamuste ületamine ja tuntuse kaitse alt väljumine teeb meid suuteliseks uusi kogemusi vastu võtma. Kui kunstiline elamus on suur, oleme tõepoolest valmis nõnda käituma. Ja need õpetlikud seiklused kummitavad me alateadvuses ning talletuvad lõpuks elukogemuseks. See on tõepoolest hämmastav, mida kõike võib õppida aknal istudes, voodis lamades, bussis istudes, kui meie seltsiliseks on raamat. Kirjandus on mõjusaim kasvatamis-arendamisviis, sest kõigis on trots, isepäisus, mäss, meile ei meeldi alluda, tahame kõike ise proovida ja kirjanduses saame me seda, ilma reaalset kahju tekitamata. Inimene saab kellegi teise nahas murda südameid, tappa duellil vaenlane, et jahutada me seiklusjanu; ta võib ka näha absurdi

ja totrust kohtades, kus seda enne ei märganud. Lugemus on võtmeks elutarkuse uksele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et W. Iseri arvates koosneb lugemisprotsess seitsmest tunnusest:

Etteaimamine

Tagasivaatamine

Kujutlemine

Lünkade täitmine (terviku loomine)

Elulähedusmulje

Illusioonide loomine ja lõhkumine

Samastumine (kuid mitte täielik)

"Elementaarosakesed"

Michel Thomas Houellebecq on üks kõmulisemaid tänapäeva prantsuse kirjanikke. Tema kohta on öeldud, et temas põimuvad Heisenbergi füüsika, Kanti filosoofia, Huxley maailmaparanduslik eugeenika. Ja ridade vahel kumab Bret Easton Ellise, Baudelaire’i ja Thomas Manni “Võlumäe” ja August Comte aurat. Esiti oli ta üsnagi populaarne poeet, kuid siis pidi tõdema, et proosa läheb inimestele paremini peale kui poeesia. Prantsuse kriitikud on pannud talle hüüdnime infoajastu Camus. Tõesti, lugedes tema kahte eesti keele tõlgitud teost (“Võitlusvälja laienemine” ja “Elementaarosakesed”), tundsin mõningast sarnasust Camus’ “Võõraga”. Geneetilise manipulatsiooniga tegelev Michel on sama emotsioonitu, sööb, pikutab, istub. Mersault vaatas aknast välja. Michel loeb e-maile. Mõlemad käivad kohvikutes. Michel on illusioonideta, tuim, võimetu armastama. Tema vend seevastu on seksuaalselt frustreeritud perversne tüüp. Omamoodi nukker ja haletsusttekitav. Ülimalt küüniline ja emotsioonide najal oma süngeid ideid loov inimene. Näiteks lõik tema luuletusest:

“me oleme mõistetamatute organisatsioonide orjad,
Meie ainuke eneseteostuse ja elamise võimalus on seks
(ja see kehtib ainult nende kohta, kellele seks on lubatud,
Kellele seks on lubatud).

Teaduslikust poolest ma selles raamatus aru ei saanud, sest olen üleni humanitaar. Tean vaid, et Michel tegeles geneetilise manipulatsiooniga, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud. Meenutab Huxley “Head uut ilma”. Ja see paneb mõneti imestama, et Michel tahab panna aluse surematusele, olles ise nii vähe elujanuline ja depressiivne. Depressioon ja rahustid on Houellebecq’i teoste lahutamatu osa.

Mõlemal on keeruline lapsepõlv. Mõlemad tegelased seovad end teose lõpu poole naisega, kes surevad traagilist surma. Bruno veedab oma elupäevad pärast seda hullumajas, Michel kolib oma Iirimaale ja teeb tõenäoliselt enesetapu. Väga sünge lõpp. Teos on täis eksistentsiaalseid arutlusi vendade vahel, mis viitavad juba mustale lõpplahendusele.

Mu lemmiktsitaat: “Nali ei päästa; Kokkuvõttes pole naljast peaaegu mitte mingit kasu. Elusündmuste üle võib ju nalja heita aastaid, vahel väga pikki aastaid, mõnel juhul võib humoristlik hoiak säilida lõpuni välja; aga viimselt murrab elu ikkagi südame. Ükskõik kui suur ka poleks julgus, külmaverelisus ja naljasoon, mille inimene elu jooksul välja arendab, lõpuks murtakse ikkagi igaühe süda. Siis lõppeb naermine. Lõpuks jääb ikkagi üksindus, külm ja vaikus. Lõpuks jääb ikkagi ainult surm”. See on nii pooluseline tsitaat. Kas meil peaks olema kahju sellest, et sureme? Lõpuks jääb ikkagi ainult surm. See on nii allaandnu, kurvastusega leppinud inimese sõnastus. Miks siis Michel püüab luua surematut inimest?

Laupäeva õhtul nutsin selle raamatu mõjul üle mitme kuu esimest korda. Sest “Elementaarosakesed” on nii ehe, reaalsusele vastav ja kõik me oleme Michelid või Brunod. Teos peaks olema kohustuslik kirjandus. Ootan väga järgmist Houellebecq´i tõlget eesti keelde. Väärt teosed.

Ülitundliku natuuri tragöödia

Leo Anvelt “Eluhirm”

Nimi Leo Anvelt on tänapäeva inimesele, eriti kirjandusvõõrale, põhjendamatult tundmatu nimi. Kirjutan tema elavaimast teosest “Eluhirm“, sest pulbitsevas tormavas kiirustavas mammona maailmas ei otsita kirjandusloost ajatuid kunstiteosed. Aga elu pole võimalik mõista üksnes kaasaega vaadeldes, sest on situatsioone, küsimusi, konflikte, mis on painanud inimeselooma aegade algusest aja lõpuni. Just nende kergelt müütiliste probleemidega maadleb ka “Eluhirmu” peategelane Valt.

Vaadeldav teos on ilmunud 1936.aastal Tartus. Võiks eeldada, et inimvaim on üle saanud paradiisist välja heitmise järgsest šokist ning evolutsiooniliselt kohanenud elama teispool Eedenit, aga ei. Me ei saa sellega leppida. Valt ei saa sellega leppida. Valti segased tunded võiksid sõnutsi kõlada umbes nii: "Kuidas saan ma kogeda midagi nii koletislikku nagu sugutung ja tiirasus, kui ma olen peenekoeline, pooljumalik inimene.. Miks miks!? Kuhu peita oma nägu ja häbi!".

Tegemist on Eesti psühholoogilise romaani tippteosega. Maneerlik-ilutseva kõnepruugi kompenseeribValti siiras sisemonoloog kogu oma aususes ja räpasuses. Darwin kummutas religioosse muinasjutu Aadamast ja Eevast. Siit tulenevalt eksistentsiaalne, kuid retooriline küsimus - kunas ja miks hakkas inimene tundma ahistust oma instinktide pärast. Selle küsimuse elav kirjanduslik kehastus on Valt, kes piinleb raamatu esimeses pooles kehalise vajaduse ja kristliku kasvatuse konfliktis. Raamatu teises pooles morjendab Valti põrkumine loomuldase headuse usu ning seksuaalse ning vaimse rahuldamatuse vahel. Kui inimene on põhiloomult hea, siis miks ei olda tema vastu hea ning ei rahuldata tema seksuaalseid ning vaimseid vajadusi? Näiteks Eeva, üks mitmest Valti rippuv-manguva armastuste ohvreist, kes tõukab mehe ära, kuigi viimane end nii selgesõnaliselt ja teoreetiliste põhjenduste saatel väljendab.

Kas meie ihalev mina on patune? Kuidas teha vahet patul ning inimlikkusel?

Valti Camus’liku absurditunnetusele panevad aluse mitmesugused kogemused. Näiteks stseen, kui koolivend lööb teist selga. Või kuidas on kirjutamata reegel, et tüdrukutega suhtlemine on sobimatu. Tema enda vastakad tundmused hetkedel, mil tema ja koolivendade ringi satub aristokraatlik-nukker ema. Ema ootamatu vägistamisssurm, mis äratab Valtis kohe seoste otsimise ema surma ning oma tärkava sugutungi vahel ning ta näeb end osaliselt süüdiolevana. Ja see omakorda äratab temas kahtlusi, sest kas loomulikkus on ikka pärispatt..

Valt on oma kinnisideede ohver. Ning Avelt uurib peenekoeliselt sellist inimhinge, märgates asju, mida vähem terane ei paneks tähelegi. Inimhinge virvendused on kirjaniku sule all muutunud murdlaineiks. Samas, nii nagu joonistuses hävitavad liigsed detailid üldmulje, kaotab ka ülekirjutatud karakter kirjanduses oma iseloomu. Raske on tabada Valti karikatuurseid jooni; kõik me oleme nõrgemalt ja tugevamalt võimendatud omaduste summad. Teisalt saab muidugi mõelda, et tema ülitundlik natuur ongi tema grotesksuse aluseks.

Teose pärl on Valti muinasjutt härra Vaatlejast. Selles kajastub semiootiliselt Valti endaga rahulolematus ning halastamatu hukkamõist. Härra Vaatleja, kui inimkonna läbinägelik kriitik teostab end teiste veendumuste arvelt (näiteks enesetapja, kes mõtleb ümber niipea, kui kohtab Vaatleja pilku). Kuid kui rong jõuab lõppjaama, ilmneb, et tema nn eneseteostus on peegel ja põrm. Tema olemasolu mõte kaob koos teistega. Teisteta pole teda. Sartre kuulsa näidendi “Kinnine kohus” tsitaadi “põrgu on teised!” järgi on härra Vaatleja otse põrgust, saatan, kurjusekehastus. Ja Valti enesehaletsushood on sama drastilised

Valt on selles mõttes veidi eluvõõras, et tal on raske leppida inimese sotsiaalse loomusega. Ta on nii enesekeskne. Kõik on temast. Temale. Jah, temale ongi teised põrgu. Ja teised on põrgu siis kui ei osata end teistele teostada, sest eneseteostus on teistele. Alati. Sest igaveseks üksikusse ruumi suletu ei huvituks üldse eneseteostusest. Kõik me oleme dändid. Oli see vist Baudelaire, kes sõnastas dändi deviisiks e l a d a j a s u r r a p e e g l i e e s. Aga kui see dekadentlik poeet mõtles seda halvustusena, siis peitub selles kahjuks ju natuke tõtt. Tõde polegi ilus, kunagi ei ole. Peab õppima peeglitega leppima.. Aga iga kahemõtteline naeratus, äratõmmatud käsi, ootamatu lahkumine, sõnaselge EI, on Valti jaoks kohutav piin. Tsitaat 29.septembri Postimehe Jaak Jõerüüti artiklist “Hirmujõgi” haakub nii äraütlematult ja ootamatult “Eluhirmus” kantava kannatuslooga: “Kauhajoki muutus kauhujoeks ehk hirmujõeks. Mis hirm see on, mis seal nähtamatult voolab? Kust tuleb see vool ja kuhu ta suubub? Kes teaks? Kas see jõgi tekkis pärast tulistamist? Vaevalt! Võib-olla on kõikide pööraste tegude taga lihtsalt hirm elu ees. Hirm elada. Eluhirm. Aga miks mõne inimese südamesse ei tee aset mitte elurõõm, vaid eluhirm, ka seda meie ei tea.” Ehk pole kokkusattumus, et Anvelti nimetas oma šedöövri “Eluhirmuks“, kui ta hiljem, 1940. a, tõlkis Schopenhaueri “Elutarkuse”?

Tsiteerides Anvelti enda järelsõna Scopenhauerile: “Piiramisega tuleks võtta samuti näiteks Schopenhaueri soovitust oma isiklikele asjadele kui saladustele vaadata. [-] Süvapsühholoogide uuemad uurimused on näidanud, et mõnigi inimene püsib tihiti tundelises tasakaalutuses ning rahutuses just seepärast, et ta ei julge hinge vaevavaid seiku kusagil kaasinimestega arutada”, (Artur Schopenhauer "Elutarkus" 2007 Tallinn lk 193) võib näha, et Anvelt, kas teadlikult või teadmatult, natuke moraalitsedes püüab avada lugeja silmad kinnisuse halvale mõjule. Leidsin ühe noore poeedi armsa kirjakatke, mis suletud inimese õigustamist hukka mõistab: “Naljakas, et mõnel inimesel on kinnisidee sellest, et nad on kinnised. Vajadus olla mõistmatu ja eriline. Tegelikult ei oska nad lihtsalt oma elu nii elada nagu tahaksid”.

Temaatikat võib võrrelda fenomenaalse teose “Kuristik rukkisega“. Holden on tülis eluga viimase tühjuse tõttu. Valt aga on eluga tülis oma fantaasiate ja kinnisideede tõttu. Tema raudne veendumus, et käsikiimlus on räige patt, võigas, räpane ja haisev, rikub tema elu. Kas see pole mitte naeruäärselt kurb? Tahaks nutta ja naerda Valti pärast ja Valti üle. Vaene väike.. Poiss. Frustratsiooni defineering on psühholoogiline pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik või kujuteldav takistus. Valt on frustreeritud eemalseisja nagu Holdengi. Kõik me oleme end tundnud nagu Valt või Holden eluga pahuksis olevat. Ja äratundmisrõõm on ikkagi rõõm. Kuigi siinkohal oleks vistitsi õigem öelda empaatia. Et ennast paremini tundma õppida. Tajuda oma ja teiste tujusid nii tundlikult nagu Valt. Mõnes mõttes on üliarenenud emaatia isegi supermännilik võime. Mööda külgi jooksev neetud kihav informatsioon, järjekorrad, uksed, allkirjad, juhututtavad, tähtajad, arved, sünnipäevad, reedefenomen (s.t. reedel väljas käimise fenomen)! Kuidas me võiksimegi iseennast kuulda? Tänapäeva inimesele õpetab “Eluhirm” ennast kuulama.

Ja kuulama ka teisi. Ülesehitus on põhiliselt Valti nüanssiderohke sisemonoloog naise puudumisest. Ja on väga inimlik jumalikustada seda, mis puudu on. Kui inimene on vaene, peab ta raha kõikvõimsaks. Kui inimesel pole oma tuba, peab ta privaatsust joovastavaks. Kui me tunneme nälga, unistame üksnes toidust. Kui külm näpistab, tahame sooja ja kohe. Kuid mis juhtuks, kui kõik oleks küllastunud? Pole külm ja kõht on täis ja oled oma toas oma armsamaga jne jne. Valt jõuab sinna, kust alustavad Platonovi tegelased, kes tunnevad, et on eemal millestki erilisest. Täiuslikust.

Doris Kareva:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud

ning ta tummalt lased mööda.

Minu pealkirjas leiduv ‘tragöödia’ pole päris täpne, sest tragöödia lõppeb alati traagiliselt, kuid Valti kannatused ja otsingud viivad siiski sihile - lõpuks leiab ta vastuarmastust. Esiti pidasin lõppu veidi ootamatuks ja liiga järsuks pöördeks järjest sügavamale vajuvas narratiivis. Liiga hollywoodilikuks. Liiga tavaliseks ja läägeks. Aga siis sain aru, et rahutunne polegi kuidagi loogiline, see ei tule ratsionaalsetest otsustest. Elu pole nii mõistuspärane. Asi on üksnes tunnetuses. Peab oskama tunnetada, et õnnelik lõpp on võimalik.

Mürgita pole muinasjutte

Nikolai Baturin "Apokalüpsis anno Domini"

Kirjastus Eesti Raamat, 1997

Ähvardavat värvi müstilise pealkirjaga raamat, mis tolmas raamaturiiuli kaugeimas nurgas, ilmselt viimase lugeja poolt sinna kiirustades visatud - nõnda tekkis minus huvi selle riiuliheidiku vastu. Lugedes selgus, et Nikolai Baturin oli sõnadest vorminud eheda tulevikupildi, mis võib mõjuda muserdavalt. Eeldame ju üldiselt, et areng viib paremuseni, kuid Baturini tulevik on hullem kui olevik.

Alessander Bušmeister, Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo šeff, peab võitlema üha intensiivsemalt leviva hingelise vaegurluse sündroomiga (HVS), mis on oma olemuselt katkusarnane - seda on võimatu peatada. Erinevus on aga selles, et inimene ei sure mitte füüsiliselt, vaid vaimselt - temalt võetakse hing. Nagu teame, loodus ei luba tühja kohta, kuid HVS tekitab lünga sinna, kus peaks asuma inimese põhiloomus, ja peagi jõuab lõvilakaline imemees Bušmeister HVSi tuumani - tegu on vaenlase lahtilastud epideemiaga. Sellal kui Bušmeister ja tema võitmatud väed ajavad taga kummitusi, sooritatakse aina rohkem hingeroimi, tänavapildis moodustavad enamuse Homo novus sine anima' d - uued, hingeta inimesed. Valla on pääsenud enneolematu sõda, kuna vaenlased on viirastused, keda mateeriasõdurid peatada ei saa, ja paljud lepivad mõttega, et tegemist on paratamatusega - ühe raske üleminekulõiguga lineaarses ajaloos.

Uus, hingeta inimene on võimekas poliitikas, teaduses, äris, spordis. Friedrich Nietzsche on öelnud: "Mis on hea? - Kõik, mis suurendab inimeses võimutunnet, võimutahet, võimu ennast. Mis on halb? - Kõik, mis tuleneb nõrkusest. Mis on õnn? - Kasvava võimu tunne, vastupanu ületamise tunne". Homo novus sine anima mentaliteet on sarnane Nietzche loodud üliinimese omaga. HVSi looja pidas inimese nõrkuste, vägivalla, kättemaksu, kadeduse allikaks hinge. Järelikult tuleb see hävitada, et kaotada maailmast kurjus, isegi kui ohvriks peab tooma headuse... Nikolai Baturin hoiatab inimesi, kes usuvad veel hinge olemasolusse ja on nõus headuse kogemiseks taluma ka kurjust, et peagi on maailm neile väljakannatamatu.

Kõik kaksteist peatükki algavad lühikese kirjeldusega mõnest sodiaagimärgist, kus autor pöörab tähelepanu armsatele väikestele detailidele. Näiteks, milline on antud tähtkuju esindajate peahoiak, hääl või temperament. Need algul juhuslikuna näivad sissejuhatused mängivad aga teose mõistmisloos üsna suurt rolli. Igas peatükis on Bušmeistri kõrval mõni tähtis tegelane, kelle loomus avaldub just nendes astroloogilistes giidides. Filosoofilises astroloogias on terviksüsteeme, nagu elulugu ja vaimne areng, käsitletud sodiaagiringina. Sodiaagi alguse ja lõpuga on võrreldud mistahes teekonna või muu protsessi toimimist algusest lõpuni - iga Nikolai Baturini tegelane on aste, piltmõistatusetükk või juhtnöör, mis viis maailmapäästja Bušmeistri lähemale lõpplahendusele.

"Apokalüpsis anno Domini" ei ole tavaline ulmeromaan hea ja kurja võitlusest. Nõndanimetatud Kurjajuur selgub alles teose lõpus ja võin öelda, et kogu teose vältel oli see tegelane tegelikult mu lemmik. Üksnes motiiv teeb kuriteo kuriteoks ja antud teose antikangelase eesmärk oli tegelikult parem maailm, kus ei eksisteeri kurjus - isegi kui ohvriks on vaja tuua tunded, headus, kirglikkus. Kuid ta ei arvestanud sellega, et enamik inimesi pole(ks) nõus elama totaalses passiivsuses tunneteta ja isikupärata. Seega võib öelda, et traditsioonilise hea-kurja võitluse asemel toimub võitlus headuse ja rumaluse vahel. See on muinasjutt sellest, kuidas mürgita poleks muinasjuttu. Või siis - muinasjutt sellest, kuidas täiesti mürgitu elu tundub mürgina muinasjutulises maailmas.

"Apokalüpsis Anno Dominit" lugedes kummitasid mu peas pidevalt inimeste ja nukkude, filminduse (ja ka näitlemise) ning päris elu omavaheline seotus. Väga oluline motiiv raamatus on nukud, need on loodud inimese näo järgi, justkui austusavalduseks inimesele. Ja filme võib siis pidada lugupidamisžestiks elule. Apokalüpsise" antikangelane kiindus neisse austusavaldusse niivõrd, et unustas nende alglätte - inimese eelised. Sellele järgnes aga krahh. Inimene ilma hingeta on justkui nukk. Hingeta inimeste elu on aga nagu film. "Apokalüpsis anno Domini" üks silmatorkavamaid omadusi ongi tohutu filmilikkus, kohati võib antud romaani liigitadada hoopis filmistsenaariumite hulka.

"Apokalüpsis anno Dominit" on autori koduleheküljel (www.baturin.pri.ee) tabavalt nimetatud maailmaproblemaatiliseks ohuromaaniks. Oht seisneb selles, et inimesed muutuvad üha materiaalsemaks, külmemaks, võidujanulisemaks. Selle arengu lõpus ei ole enam midagi siirast, romantilist, õiglast - on üksnes võit ja vajadus, jõud ja raha, egoism ja kõledus. Kui ehk nii mõnigi püsimatu lugeja teose hoolimatult kõrvale on heitnud, siis mina ei suuda sellesse skepsisega suhtuda - paratamatult nägin teose sündmustiku ja reaalses maailmas toimuva vahel tohutut sarnasust. Kõik ongi nii - maailm on muutumas hingetuks. Baturin kirjutas muutuse ehedamaks, kiirendades teose süžees vaimuhääbumise protsessi. Tegelikult on see aeganõudev emanatsioon, südamele häving, mõistusele võidukäik.

Soovitan, ärge uurige kirjaniku kohta midagi välja, võimalusel unustage ka tema nimi - siis mõjub teos kindlasti jõulisemalt, nagu ilmutus. Sellisel juhul on lihtsam ette kujutada, millised oleks tulevikuinimesed, kui laseksime Baturini hoiatuse kõrvust mööda ega hoolitseks oma hinge turvalisuse eest - üksnes teadvusega masinad. Ükskõiksus, ohu eitamine ja hirm võivad saada inimkonnale hukatuslikuks.

Rumalus: "H i n g on kogu kurja läte; kõige selle loomeallikas, mida maailm ei vaja..."

Headus: "Hing on ka kõige hea läte!"

Nikolai Baturini apokalüptilise hoiatuse avalikustamisest on 10 aastat - kas inimkond on suutnud ohtu ennetada?