Ülitundliku natuuri tragöödia

Leo Anvelt “Eluhirm”

Nimi Leo Anvelt on tänapäeva inimesele, eriti kirjandusvõõrale, põhjendamatult tundmatu nimi. Kirjutan tema elavaimast teosest “Eluhirm“, sest pulbitsevas tormavas kiirustavas mammona maailmas ei otsita kirjandusloost ajatuid kunstiteosed. Aga elu pole võimalik mõista üksnes kaasaega vaadeldes, sest on situatsioone, küsimusi, konflikte, mis on painanud inimeselooma aegade algusest aja lõpuni. Just nende kergelt müütiliste probleemidega maadleb ka “Eluhirmu” peategelane Valt.

Vaadeldav teos on ilmunud 1936.aastal Tartus. Võiks eeldada, et inimvaim on üle saanud paradiisist välja heitmise järgsest šokist ning evolutsiooniliselt kohanenud elama teispool Eedenit, aga ei. Me ei saa sellega leppida. Valt ei saa sellega leppida. Valti segased tunded võiksid sõnutsi kõlada umbes nii: "Kuidas saan ma kogeda midagi nii koletislikku nagu sugutung ja tiirasus, kui ma olen peenekoeline, pooljumalik inimene.. Miks miks!? Kuhu peita oma nägu ja häbi!".

Tegemist on Eesti psühholoogilise romaani tippteosega. Maneerlik-ilutseva kõnepruugi kompenseeribValti siiras sisemonoloog kogu oma aususes ja räpasuses. Darwin kummutas religioosse muinasjutu Aadamast ja Eevast. Siit tulenevalt eksistentsiaalne, kuid retooriline küsimus - kunas ja miks hakkas inimene tundma ahistust oma instinktide pärast. Selle küsimuse elav kirjanduslik kehastus on Valt, kes piinleb raamatu esimeses pooles kehalise vajaduse ja kristliku kasvatuse konfliktis. Raamatu teises pooles morjendab Valti põrkumine loomuldase headuse usu ning seksuaalse ning vaimse rahuldamatuse vahel. Kui inimene on põhiloomult hea, siis miks ei olda tema vastu hea ning ei rahuldata tema seksuaalseid ning vaimseid vajadusi? Näiteks Eeva, üks mitmest Valti rippuv-manguva armastuste ohvreist, kes tõukab mehe ära, kuigi viimane end nii selgesõnaliselt ja teoreetiliste põhjenduste saatel väljendab.

Kas meie ihalev mina on patune? Kuidas teha vahet patul ning inimlikkusel?

Valti Camus’liku absurditunnetusele panevad aluse mitmesugused kogemused. Näiteks stseen, kui koolivend lööb teist selga. Või kuidas on kirjutamata reegel, et tüdrukutega suhtlemine on sobimatu. Tema enda vastakad tundmused hetkedel, mil tema ja koolivendade ringi satub aristokraatlik-nukker ema. Ema ootamatu vägistamisssurm, mis äratab Valtis kohe seoste otsimise ema surma ning oma tärkava sugutungi vahel ning ta näeb end osaliselt süüdiolevana. Ja see omakorda äratab temas kahtlusi, sest kas loomulikkus on ikka pärispatt..

Valt on oma kinnisideede ohver. Ning Avelt uurib peenekoeliselt sellist inimhinge, märgates asju, mida vähem terane ei paneks tähelegi. Inimhinge virvendused on kirjaniku sule all muutunud murdlaineiks. Samas, nii nagu joonistuses hävitavad liigsed detailid üldmulje, kaotab ka ülekirjutatud karakter kirjanduses oma iseloomu. Raske on tabada Valti karikatuurseid jooni; kõik me oleme nõrgemalt ja tugevamalt võimendatud omaduste summad. Teisalt saab muidugi mõelda, et tema ülitundlik natuur ongi tema grotesksuse aluseks.

Teose pärl on Valti muinasjutt härra Vaatlejast. Selles kajastub semiootiliselt Valti endaga rahulolematus ning halastamatu hukkamõist. Härra Vaatleja, kui inimkonna läbinägelik kriitik teostab end teiste veendumuste arvelt (näiteks enesetapja, kes mõtleb ümber niipea, kui kohtab Vaatleja pilku). Kuid kui rong jõuab lõppjaama, ilmneb, et tema nn eneseteostus on peegel ja põrm. Tema olemasolu mõte kaob koos teistega. Teisteta pole teda. Sartre kuulsa näidendi “Kinnine kohus” tsitaadi “põrgu on teised!” järgi on härra Vaatleja otse põrgust, saatan, kurjusekehastus. Ja Valti enesehaletsushood on sama drastilised

Valt on selles mõttes veidi eluvõõras, et tal on raske leppida inimese sotsiaalse loomusega. Ta on nii enesekeskne. Kõik on temast. Temale. Jah, temale ongi teised põrgu. Ja teised on põrgu siis kui ei osata end teistele teostada, sest eneseteostus on teistele. Alati. Sest igaveseks üksikusse ruumi suletu ei huvituks üldse eneseteostusest. Kõik me oleme dändid. Oli see vist Baudelaire, kes sõnastas dändi deviisiks e l a d a j a s u r r a p e e g l i e e s. Aga kui see dekadentlik poeet mõtles seda halvustusena, siis peitub selles kahjuks ju natuke tõtt. Tõde polegi ilus, kunagi ei ole. Peab õppima peeglitega leppima.. Aga iga kahemõtteline naeratus, äratõmmatud käsi, ootamatu lahkumine, sõnaselge EI, on Valti jaoks kohutav piin. Tsitaat 29.septembri Postimehe Jaak Jõerüüti artiklist “Hirmujõgi” haakub nii äraütlematult ja ootamatult “Eluhirmus” kantava kannatuslooga: “Kauhajoki muutus kauhujoeks ehk hirmujõeks. Mis hirm see on, mis seal nähtamatult voolab? Kust tuleb see vool ja kuhu ta suubub? Kes teaks? Kas see jõgi tekkis pärast tulistamist? Vaevalt! Võib-olla on kõikide pööraste tegude taga lihtsalt hirm elu ees. Hirm elada. Eluhirm. Aga miks mõne inimese südamesse ei tee aset mitte elurõõm, vaid eluhirm, ka seda meie ei tea.” Ehk pole kokkusattumus, et Anvelti nimetas oma šedöövri “Eluhirmuks“, kui ta hiljem, 1940. a, tõlkis Schopenhaueri “Elutarkuse”?

Tsiteerides Anvelti enda järelsõna Scopenhauerile: “Piiramisega tuleks võtta samuti näiteks Schopenhaueri soovitust oma isiklikele asjadele kui saladustele vaadata. [-] Süvapsühholoogide uuemad uurimused on näidanud, et mõnigi inimene püsib tihiti tundelises tasakaalutuses ning rahutuses just seepärast, et ta ei julge hinge vaevavaid seiku kusagil kaasinimestega arutada”, (Artur Schopenhauer "Elutarkus" 2007 Tallinn lk 193) võib näha, et Anvelt, kas teadlikult või teadmatult, natuke moraalitsedes püüab avada lugeja silmad kinnisuse halvale mõjule. Leidsin ühe noore poeedi armsa kirjakatke, mis suletud inimese õigustamist hukka mõistab: “Naljakas, et mõnel inimesel on kinnisidee sellest, et nad on kinnised. Vajadus olla mõistmatu ja eriline. Tegelikult ei oska nad lihtsalt oma elu nii elada nagu tahaksid”.

Temaatikat võib võrrelda fenomenaalse teose “Kuristik rukkisega“. Holden on tülis eluga viimase tühjuse tõttu. Valt aga on eluga tülis oma fantaasiate ja kinnisideede tõttu. Tema raudne veendumus, et käsikiimlus on räige patt, võigas, räpane ja haisev, rikub tema elu. Kas see pole mitte naeruäärselt kurb? Tahaks nutta ja naerda Valti pärast ja Valti üle. Vaene väike.. Poiss. Frustratsiooni defineering on psühholoogiline pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik või kujuteldav takistus. Valt on frustreeritud eemalseisja nagu Holdengi. Kõik me oleme end tundnud nagu Valt või Holden eluga pahuksis olevat. Ja äratundmisrõõm on ikkagi rõõm. Kuigi siinkohal oleks vistitsi õigem öelda empaatia. Et ennast paremini tundma õppida. Tajuda oma ja teiste tujusid nii tundlikult nagu Valt. Mõnes mõttes on üliarenenud emaatia isegi supermännilik võime. Mööda külgi jooksev neetud kihav informatsioon, järjekorrad, uksed, allkirjad, juhututtavad, tähtajad, arved, sünnipäevad, reedefenomen (s.t. reedel väljas käimise fenomen)! Kuidas me võiksimegi iseennast kuulda? Tänapäeva inimesele õpetab “Eluhirm” ennast kuulama.

Ja kuulama ka teisi. Ülesehitus on põhiliselt Valti nüanssiderohke sisemonoloog naise puudumisest. Ja on väga inimlik jumalikustada seda, mis puudu on. Kui inimene on vaene, peab ta raha kõikvõimsaks. Kui inimesel pole oma tuba, peab ta privaatsust joovastavaks. Kui me tunneme nälga, unistame üksnes toidust. Kui külm näpistab, tahame sooja ja kohe. Kuid mis juhtuks, kui kõik oleks küllastunud? Pole külm ja kõht on täis ja oled oma toas oma armsamaga jne jne. Valt jõuab sinna, kust alustavad Platonovi tegelased, kes tunnevad, et on eemal millestki erilisest. Täiuslikust.

Doris Kareva:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud

ning ta tummalt lased mööda.

Minu pealkirjas leiduv ‘tragöödia’ pole päris täpne, sest tragöödia lõppeb alati traagiliselt, kuid Valti kannatused ja otsingud viivad siiski sihile - lõpuks leiab ta vastuarmastust. Esiti pidasin lõppu veidi ootamatuks ja liiga järsuks pöördeks järjest sügavamale vajuvas narratiivis. Liiga hollywoodilikuks. Liiga tavaliseks ja läägeks. Aga siis sain aru, et rahutunne polegi kuidagi loogiline, see ei tule ratsionaalsetest otsustest. Elu pole nii mõistuspärane. Asi on üksnes tunnetuses. Peab oskama tunnetada, et õnnelik lõpp on võimalik.