Sel kevadel on teema Soome kirjanikud. Oksanen on kusjuures ema poolt Eesti päritolu ja eestlastest ta oma teistes romaanides ka kirjutab. Õppinud on ta kirjandusteadust ja dramaturgiat. Aga "Baby Jane". Räägib see lesbikultuurist, depressionist, paanikahäirest, alkoholist, baaridest, kassidest, sõltuvussuhetest, suitsiidist. Üldiselt olen ma eelarvamuse küüsis, et iga depressioonist rääkiv raamat on noorsookirjandus, aga BJ seda küll pole. Palju oli äratundmisrõõmu. Või mis kuradi rõõmu - ängistust. Tegemist on väga ajakohase romaaniga, sest eks ole depressioon üks igavene ajastu needus. Antidepressandid, rahustid, unerohud, antipsühhotikumid, tujustabilisaatorid, depoosüstid, psühhiaatriahaiglad, töövõimetuspensionid, kognitiivne psühhoteraapia, lõigutud käed - see kõik on lausa omaette kultuur. Need, kes ei tea või naeravad, ei tea depressioonist midagi.
BJ räägib Pigi ja minategelase metsikust armumisest ja selle suhte purunemisest, mis vaheldub minategelase Pigi-järgse elu kirjeldusega - vann, voodi, kohv, sigaretid. Viimane on hale ja ahistavalt tumm, mõttetu, kiretu võrreldes Pigi-aegse eluga, kui nad armastasid, tülitsesid, pidutsesid, teenisid raha mängeldes meeste perverssusel. Aegamööda saab minategelane aru, et Pigit vaevab midagi lisaks depressioonile - paanikahäire. See on täielikult hälvanud Pigi elu ja minategelane ei suuda taluda, et Pigi ei tegele sellega, vai peidab end selle eest. Ja sellest algavad tülid. Õli tulle valab Pigi eks Bossa, kes on Pigile justkui teenijaks.
See raamat ei saa meeldida esteetilises mõttes. Kui välja arvata mõned armsad vestlused ja õrnused peategelaste vahel. Küll aga võib teose abil mõista psüühikahäirete all kannatavate inimeste hinge. Sest see ongi nii raske, ongi nii võimatu. Soovitan. Jälle raamat, mida on võimatu käest panna.
No comments:
Post a Comment