Tänu "Sinuhele" hakkasin Waltari vastu tõelist huvi tundma ja tellisin endale mõned tema raamatud. Kuid "Imeline Joosef" jäi "Sinuhele" kõvasti alla. Selline lihtne ajaviiteromaan. Räägib see rikkast perekonnast pärit Kaarinist ja filosoofia magistrant Joosefist. Kaarin oma rikkuse tõttu ei väärtusta midagi, sest kõik on talle kättesaadav. Ta peab elu igavaks ja mõttetuks ning ta on tüdinenud oma tühistest sõpradest, vastuvõttudest. Tema ellu toob värvid ootmatult ilmunud vaene, välimuseta Joosef, kes on tark, siiras, hämmastav psühholoog. Kaarinis tärkab usaldus, kuid tükk aega ta eitab enda ees tundeid Joosefi vastu. Kõik muutub maal, kuhu Joosef oma Kaarini venna Toivoga sõitnud, et viimast ajaloost ja geomeetriast huvituma panna. Elu muutub Kaarini jaoks seikluseks ja nad muutuvad Joosefiga aina lähedasemaks. Pärast üht piinlikku insidenti pussi ja joodikutega, avaldab Kaarin väga otsusekindlalt oma tunded. Joosef oma tagasihoidlikkuses põikleb kõrvale, ajab taga kainet mõistust, kuid ei suuda Kaarinile siiski vastu panna, on temagi juba ammu armunud. Siis peab Kaarin oma snobistlikku ja väiklast ema veenma ja lõpuks see tal õnnestub ja Kaarin ja Joosefi kihlus saab ametlikkuks. Mis ma oskan öelda. Kližeelik süžee, kirjanduses palju esinev probleemistik. Samas leidus päris põnevaid Joosefi loenguid. Ja olin lugedes vist isegi natuke Joosefisse armunud.
No comments:
Post a Comment