Teos on kolmetasaniline, rääkides 90nate alguses elavast Aliidest, kes leiab enda hoovist räpase, külmunud ja minestanud tütarlapse Zara, kes on põgenemas end jälitavate kupeldajate eest, Zara elust Saksmaal, kus ta peab meestega magama, et tasuda oma "võlg" ja Aliide ja tema õe Ingli elust. Aliide armastab oma õe meest Hansu ja varjab teda võimude eest, sellal kui Ingel ja tema tütar Linda on saadetud Siberisse. Lõpp on üllatav.
"Puhastuse" tuumaks on meeleheitlikest tunnetest sündinud pettus. Samas avab romaan ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud-vaikitud lähiajalugu. Raamat annab hääle sõja, kommunismi ja tagakiusamise ohvritele. 1940. aastatel kogetud alanduse kõrval tõused teoses esile naiste ärakasutamine tänapäeva ühiskondlikes oludes.
Üliselt ma ei armasta millegipärast Eesti elu kirjeldavaid teoseid. Need on nii masendad. Niiskus, pori, äng, kivid, kört, hallus.. Kuid see teos oli küll paeluv, mis saab edasi, kuidas tegelased omavahel seotud on, kuidas see kõik lõppeb.. Aliide oli minu meelest ebameeldiv tegelane, isekas, kahtlustav ja klammerduv. Sarnane eestlase prototüübile. Teosele oli omane pidev ärevus ja hirm ja siis lugesingi aina edasi, et sellest üle saada, ootasin, et kõik juba lõppeks.
No comments:
Post a Comment