Oma kallima soovitusel lugesin seekord "Kerget meelt". Nagu nimigi ütleb, kerge ja lahe lugemine. Esimene osa on pealkirjaga "Elu allikad". See räägib maalt Tartusse ülikooli õppima tulnud Arvedi ja Tuuli armuloost. Tuli on selline oiviku tüüpi. Ei lähe Arvediga rebaste ballilegi, vaid kirjutab üksinda ühikas referaati. Ballil flirdib Arvediga aga pretensioonikas ja naiselikult õel Polizia, kes on võtnud endale eesmärgiks Arved Tuulilt üle lüüa, sest tal on raske leppida, et üks mees võib teist eelistada temale. Jutt tema kavalate plaanide ümber tiirlebki. Tuuli jääb rasedaks. Polizial õnnestub Arved üle lüüa intellektuaalse seltskonna võludega. Arved saab eksmati ja avab vürtspoe ja Tuuli andestab talle. Kirjaniku toon on ülimalt irooniline, see lühiromaan mõnitab üliõpilaste elu ja tegelased on justkui karikatuurid. Aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Häbiga pean tunnistama, et see on ainus Mihkel Muti teos, mida lugenud olen. No ja mõned sõnavõtud ajaletedest.
Raamatu teise poole moodustavad novellilaadsed miniatuurid. Ka päris toredad ja sarkastilised. Mu lemmik oli "Joodik naine" ja sellest lühidalt jutustangi. Räägib see miniatuur koduste tööde ja laste eest hoolitseva mehe silme läbi oma joodik naisest. Naise purjutamised hakkavad tasapisi, esiti on ta lõbus ja joviaalne, kuid mida aeg edasi, seda tigedamaks naine muutub. Tuleb öösel koju ja laseb uksekella, et meest äratada. Nõuab süüa. Mõnitab meest. Läheb talle kallale. Nõuab, et mees temaga magaks. Toob teisi naisi koju, et pidu edasi pidada. Naised liibuvad mehe külge. Minnakse tülli. Ja kõigest sellest hoolimata on naine väljaspool kodu tunnustatud. Ta on haritud ja ilus. Mitte nagu ta mees, kes peab pesu pesema, lapsi kodutöödega aitama, süü tegema jne. Selline nukker ja hirmutav lookene. Joodikutest naised on ikka palju koledamad, kui mehed..
No comments:
Post a Comment