Wolfgang Iser (22. juuli 1926 - 24. jaanuar 2007) oli tunnustatud saksa kirjandusõpetlane, kes pidas loenguid üle maailma. Tema nime seostatakse lugejakeskse kirjandusteooriaga, mis eeldab, et teos valmib lugeja kaasaabil ning lahutab romantistliku autori geeniuse loomingust. Üritan oma essees tema aadet mõista, toetudes lugemisprotsessile ja -elamusele, mille sain lugedes Nikolai Baturini tunnustatud teost "Karu süda". Abivahendina kasutan ka Epp Annuse kirjatükki "Proosa poeetika" õpikust "Poeetika".
Lugejauurimus on paljuski sündinud fenomenoloogilisest kunstiteooriast, mis seab oma eesmärgiks kirjeldada inimese kunstikogemust vahetult niisugusena, nagu see on. Kogemus ei koosne aga üksnes teksti läbitöötlemisest, vaid ka elamusest ja reageeringust. Selle alusel teeb W. Iser otsuse, et kirjandusteos on pooluseline:
1) kunstiline poolus, mis seostub autori loodud tekstiga;
2) esteetiline poolus, mis on konkretiseering, mille teeb lugeja;
"Karu südame" puhul on seda pooldumist väga selgelt näha peategelase, kütt Niika Nganassani puhul. Tekst visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujuneb lugejas arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande - aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on - kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadajalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena:
Autor ----- [Tekst ---(Pooluseline teos)---Lugeja]
Seetõttu võib teost pidada virtuaalseks fenomeniks, kuna on justkui kuskil peatumata eksinud vastuvõtja ja teksti vahele, tagades samas ka oma dünaamilisuse. Tekst on põhimõtteliselt üksnes öeldu kontuurid, mille edasiarendamine jääb lugeja tööks. Need piirjooned aga sunnivad lugeja fantaasia mõningatesse piiridesse, et viimane liialt triivima ei läheks. Teose kättevõtnu uurib neid perspektiive ja sellega äratab virtuaalse teose ning kutsub sellega esile oma teadvuses reaktsioone (käivitab ka oma kujutlusvõime). Nõnda sunnib lugemine kirjandusteost avama oma seesmist dünaamilist loomust. Baturini teoses "Karu süda" on selleks lavaks metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud - kõnelusi ja sündmusi - saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika- Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valgelauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab ta metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda. Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.
Lüngad ehk ebamäärased tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma ja mõtestama - W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünkki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks "Karu süda" tundunud mulle ääretu paatos, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud - Sellepärast tuleb kirjandustekst luua niisugusel viisil, et ta rakendaks tegevusse lugeja kujutlusvõime, tehes talle ülesandeks kõik ise välja töötada, sest lugemine on nauding ainult siis, kui ta on aktiivne ja loov. Antud tsitaadi puhul on minu jaoks veidi kaheldav sõna 'kõik' kasutamine - kujutlusvõime teha ei saa jääda teha mitte kõik, vaid perspektiivide täiendamine. Viimaste olemasolu näitab selgelt, et midagi on teosest meile siiski ette antud. Katsed ridadevahelt lugeda,
Igavus ja liigpingutatavus kujundavad piirid, mille ületamisel lugeja enam kaasa ei mängi - seega on oluline lugejat mitte liiga kõrgelt hinnata, et lünkaderohkus ei muutuks mõttetuks segaduseks ja hämaks, sellisel juhul viskab lugeja solvununa teose nurka ja räägib kõigile, kui vilets teos see oli; ja samas ei tohi teda ka alahinnata, sest keda köidaks miski, kus kõik on puust ja punasest ette tehtud? Usun, et selle põhjuseks on inimese enesearendamissoov ja kõige kultiveerivam on oma pea kasutamine. Kuigi arvan, et lünkade optimaalne hulk on hea kirjandusteose lahutamatu osa, häirib mind veidi see, kuidas W. Iser teeb lüngad kirjandusteose esmaseks omaduseks. Lüngad tulevad teksti kirjutamisel hetkel automaatselt, loomulikult. Võib-olla selles seisnebki autori geniaalsus, mida fenomenoloogid ümber lükkavad? Samas, seda ei saagi teada, nad vaatavad lihtsalt ühe mündi kahte erinevat poolt. Olen aga kindel, et lüngad ei tee iga teksti kirjanduseks. Need tühjad kohad küll teoselt nõutavad, kuid mitte primaarne tunnus. Samas jällegi on see ääretult inimlik, et avastades millegi, antud juhul kirjandusteose, loomuomase tunnuse, peame seda tema eeltingimuseks. Enda jaoks uue leidmisele järgnev vaimusutus võib olla eksitav.
Kuidas järjestikused laused üksteist mõjutavad? Keelelisus on teksti ainus reaalsus. W. Iser toetub selle selgituseks teise fenomenoloogi Ingardeni väitele, et kirjandustekstide maailm on kokku seatud intentsionaalsetest lausekorrelaatidest, mis
haakuvad omavahel mitmekesistest struktuurides, lõpuks kui doominoefektina moodustades autonoomseid olemusvorme nagu novell, romaan, draama jne. Lausekorrelaatide ühinemise, seondumise tulemuseks on teoses kujutatud maailm.
W. Iser peab aga lauseid koostisosadeks, mis loovad perspektiivid, mis alles avavad kirjandusteose maailma (piirid). Laused pole teksti enese kogusumma, kuna hakkavad tõeliselt eksisteerima kogu oma olemuses, tähendustest ja tagamõtetes alles siis, kui on teistega seotud - üksinda on laused juhuslikud ja kaootilised. Laused pole pelgalt informatsioon, kuna taotlevad midagi muud ja see miski muu - virtuaalne dünaamiline teos - moodustub kõigi lausete mitmemõttelisuse summana. Lause kannab endas nii teadet kui ka taotlust. Laused moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga. Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust; me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid.
Epp Annuse sõnutsi on teosel kahte laadi lugejaid: mudel- ning tegelikud lugejad. Esimene on prototüüp, milline lugeja teost kõige enam hindaks, sest paratamatult nõuab iga teos oma lugejalt mingeid omadusi, huvisid. Iga teos valib endale mudellugeja, samas aga loob ta oma mudellugejat teose lugemise käigus. Tegelik lugeja on reaalne inimene, kes on otsustanud teost lugeda, mitte abstraktsioon nagu esimene. Tema toetub lugemisprotsessi ajal tõlgendamiseks:
1) Teksti sisse kirjutatud lugemismudelile ehk kuidas teost lugeda;
2) Isiklikule elukogemusele; millest me midagi kuulnud pole, see meid ei huvita, sest me ei mõista seda;
3) tõlgenduskogukonnale, kuhu ta kuulub. Tõlgenduskogukond on inimkooslus, mis omab sarnast identiteeti mingisugustes küsimustes. Alan Dundes' i arvates moodustab rühma inimesed, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. See üks tunnus aga võib anda meile teatava suhtumise mingites küsimustes, olla osa me maailmapildist. Seega pole see kokkusattumus ega ahvimine, kui sõbrad loevad sarnaseid raamatuid. Tõlgenduskogukonnast sõltuvad meie väärtushinnangud ja maailmavaade, seega ka meie arusaamine kirjandusteosest.
4) Oma põlvkonna ootushorisondile. Ootus horisont on ühe põlvkonna lugejate poolt jagatud ootuste ja eelduste kogum, kriteeriumite hulk, mille järgi lugejad hindavad kirjandusteost mingil perioodil. Tänapäeva inimene ei suuda lõpuni mõista näiteks keskaegset inimest, nende maailmapilt jääb meile arusaamatuks, sest ellusuhtumine ning elu ise on niivõrd palju muutunud. Meile näib naeruväärne keskaegne teadus, mis üritas välja arvutada inglite arvu. Seetõttu ei saa me ka mõista nende kirjandust nii, nagu mõistsid seda nemad.
Seega on üsna lihtne inimestele raamatuid soovitada; tuleb lihtsalt välja uurida tema põhilised veendumused ning sellepõhjal otsus langetada. "Karu südant" soovitaks ma J. J. Rousseau kummardajatele, neile, kes romantiseerivad maaelu ja põlgavad linna. Ütle, millised on su sõbrad ja ma ütlen, milline oled sina: selle vanasõna võiks ümber sõnastada nõnda: ütle, millised on su lemmikraamatud ja ma ütlen, millised on su veendumused (või vastupidi).
Dändid ehk kuidas kirjandus meid endid peegeldab? Lugejakogemus on äärmiselt sarnane elukogemusele, nad vastavad samale vormile: Meil on kogemus maailmast, mõistetuna mitte iga sündmust täielikult determineerivate suhete süsteemina, vaid avatud kogumine, mille süntees on ammendamatu. Ja samamoodi nagu me elus ei saa läbi ilma oma hoiaku ja maailmavaateta, ei saa me seda ka teksti vastuvõtmisel - täidame lüngad vastavalt endas peituvatele raamidele, kui neid saab nõnda nimetada. Selles suhtes toimib kirjandustekst omamoodi peeglina. Nagu ütles Charles Baudelaire: "Elada ja surra peegli ees". Baudelaire pidas seda satiiriliselt dändi deviisiks. Ilmselt oleme siis kõik dändid; et veenduda oma olemasolus, peame sellele leidma kinnitust teiste nägudelt. Nüüd jällegi meenub mulle Alan Dundes' i idee, et üksikul saarel pole inimesel identiteeti, üksiolemine on olematu olemine. Ehk ei veendu me dändidena oma peegeldust vaadates oma olemasolus, vaid uurime oma meelevaldselt tekkinud identiteeti? Seega lugedes kirjandust näeme kaante vahelt meile vastu peegeldumas iseenda ühte tahku, see, mis tegelasi eelistame, mida ennustame võimaldab meil enda käitumisi sotsiaalsetes olukordades ja suhetes tabada valutult. Kuna aga inimese tähelepanu võime on piiratud, peab seda kogu aeg provokatsioonidega kannustama - siit ka lüngad, pöörded, üllatusmomendid kirjanduses. See kõik on lihtsalt meie enda arbitraarse dändiliku olemuse avastamiseks, et teada, miks oleme inimestega, nagu oleme. Nagu mõtles Niika-Nganassan: armid armidel, armid armide armidel, armid armide armide armidel.
Võrdlesin enda ja oma sõbra ettekujutust Niika-Nganassanist (neid aspekte, mida tekst lugejale ei anna) ning avastasin, et nägime teda erinevalt. Kui mina pidasin teda kahvatuks punase habeme ning juustega, siis mu sõber tõmmuks ja mustade juuste-habemega. Meie arvamus ühildus selle koha pealt, et ta oli suurt kasvu ning tugev (kõik Baturini peategelased on mõneti sarnased - näiteks "Apokalüpsis A. D." Alessander Buðmeister, Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo šeff), kuid mina pidasin teda veidi kohmakaks, selliseks, kes töötades kõvasti hingab, aga mu sõber graatsiliseks.
Pildilise kujutlemise olulisus ja filmid- Lüngad on selleks, et elavdada meie kujutlusvõimet, viimase aktiivsus pakub meile omaette esteetilist naudingut. Võib ju mõelda, et milleks lüngad, tekstis kirjeldatut, jutustatut on nagunii vaja endale ette kujutada, sest tegelikkuses pole neid olemas. Tegelikult on aga kirjandusteosed omaette maailmad, seega ei saa mõelda, et siin ja praegu pole Anna Kareninat või metamorfoosi kaudu kahjuriks muutunud inimest. Nii et lüngad on ikkagi vajalikud, sest me ei saa kujutleda midagi, mis on meie ees, ettekujutamise akt eeldab tema puudumist. Ka kirjandusteoses saame ette kujutada siis, kui sealt miski puudu on. Lüngad virgutavad meie fantaasiat. Seetõttu pettume enamasti kirjandusteosel baseeruvas filmis, milles on kõik kindel ja enne meid määratletud (stsenaristi poolt). Meid võlub tegelikult tohutu hulga võimaluste kohalviibimine, kuid filmis on need ära võetud - peategelasel on kindel nägu, miljöö on jääv. Hetkel, kui need võimalused taandatakse üheks täielikuks ja muutumatuks pildiks, lülitatakse kujutlusvõime tegevusest välja ning meil on tunne, nagu oleks meid millegagi tüssatud. Meil on vaja alternatiivide rikkalikkust ja isiklikkust, sest kõik inimesed on tegelikult vahepeal loojad, fantaasia ongi meile selleks antud ja kõige lihtsaim viis talle rakendust anda, ja seda peab, on olla kaasosaline raamatu loomises. Seetõttu on lugemine äärmiselt intiimne, individuaalne tegevus ning meile ei meeldi mitte, kui meie teadvuses pesitseva kirjandusteose tegelase nägu kistakse eest ning asendatakse uuega, kui lossid ja linnad lammutatakse ning varemete peale ehitatakse uued - raamatutel baseeruvate filmide tegemine on võõra vara rikkumine.
Olen unustanud, kus kohtasin ideed, et igasugune jumalasalgamine on tegelikult jumala olemasolu tunnistamine. Analoogi aga kohtame uurides lugemiskäiku - valikuid tehes ja perspektiive luues tõendame teiste teede olemasolu. Lugemist võib vaadelda ka nagu suhtlemist, see on küll ühekülgne, kuid proovida võib. Kui koos istuvad inimesed, kellel pole tegelikult üksteisele suurt midagi öelda, siis esiti proovivad nad ebamugavust hajutada tühjast-tähjast lobisedes, kuid see on ammendab end üsna kiiresti. Siis saabub vaikus ja kõigis liigutab end ärritus ning mõne aja pärast vaieldakse millegi üle kirglikult. Esialgu loobitakse sõnu, millelegi kindlale eriti toetumata, kellegi hääl äratab vaidlemiskire, mille peale haaratakse ükskõik missugune seisukoht, lihtsalt, et oleks sõnaõigus. Samamoodi lugedes pole me tegelikult oma seisukohtades kindlad, kuid vaieldes õpime me rohkem kui tuimalt kuulates, vaadates. Me määratleme mingid raamid, et meil oleks relvad, millega valusatele tõsiasjadele esialgu vastu seista "vestlusringi" astuda, et siis väärikalt "vaenlase" poolele üle minna. Sissemässituse läbi on lugeja valmis avama end teksti mõjule ja seega omaenda eelarvamused kõrvale heitma. Lugemine peegeldab kogemuse struktuuri niivõrd, et me peame ajutiseks loobuma kujutlusist ja hoiakuist, mis kujundavad meie isiksust, enne kui saame kogeda kirjandusteksti tundmatut maailma.
Lugeja mitmetasandilisus - Kõik on kogenud seda, kuidas raamatu lugemise ajal unustame ümbritseva, aja ning iseenda. W. Iser järeldab sellest, et kirjanduse rohketes maailmades rännates oleme mitmetasandilised - meie isiklik 'mina' ei saa tegelikult kuskile kaduda, kuid ta ei domineeri enam. Tähelepanu keskmeks saavad võõrad mõtted, kellegi teise 'mina'. See tingib uute piiride kehtestamise. [-] Me võtame endale mõtteaineks midagi niisugust, mis ei ole meie ise. Ja samas me ise ei kao kuskile; kuhu meil ikka minna oleks? Kujutan seda ette umbes nii, et alateadvuse laval kükitab lugeja 'mina' ja kuulab karismaatilise võõra deklameerimist. Me saame kellegi teise mõtted oma tähelepanuaineks teha vaid sel juhul, kui meie enda isiksuse virtuaalne taust suudab sellega kohaneda. Seega pole tegemist samastumisega tema tavalises tähenduses. W. Iser tsiteerib selle tõestuseks D. W. Harding' t: "Öeldes, et ilukirjandus aitab kaasa lugeja või vaataja väärtuste määratlemisele ja võib-olla ka tema soovide stimuleerimisele, oleme arvatavasti tõele lähemal kui oletades, et nad rahuldavad soove mingi kompensatoorse kogemuse varal. Lugeja ei samastu täielikult, ta ei saa näiteks raamatuõnnest täit rahuldust. Kirjandus kannustab inimeste soove ja unistusi, kirjandusteostest on võimalik ammutada inspiratsiooni selleks, et muuta oma reaalne elu kunstiteoseks. Kellegi teise mõtted saavad meie teadvuses mingi kuju omandada vaid sel juhul, kui protsessi käigus tuuakse mängu meie seni
formuleerimata võime neid mõtteid dešifreerida. Lugeja jõuab teoseareenile kirjanikuga dialoogi pidama üksnes siis, kui mõistab perspektiive, mis talle esiti tekstist vastu peegeldavad. Midagi mõistmata ei jõua ta kuskile, tekst jääb kaugeks ja pole seetõttu võimeline olema kaasosaline teose loomises. Selle järel jõuab W. Iser äratundmiseni, et lugemisel on dialektiline struktuur - See formuleerimine toimub mõistete kaudu, mille on ette andnud keegi teine, kelle mõtted on meie lugemise aineks, siis järelikult ei saa meie dešifreerimisvõime formuleerimine toimuda meie orientatsioon kohaselt. Formuleerimiseta poleks dešifreerimist ja vastupidi. Kuna meil on vaja teksti tõlgendada, oleme sunnitud määratlema oma dešifreerimisvõime piirid, nagu ütleb W. Iser: Me toome käeulatusse oma eksistentsi niisuguseid tahke, millest me ei ole otseselt teadlikud. Selle nõiaringiliku edenemise käigus näeme oma võimekuse piire. Järelikult gestalt' i loomine kaudu võime jõuda ka enda sääraste tahkudeni, millest meil enne aimugi polnud. Endatundmine on hädavajalik, et tunda maailma.
Epp Annuse järgi jaotuvad kirjandusteosed kaheks: need, mis jätavad lugeja kujutlusvõimele rohkesti tegutsemisruumi (avatud teosed) ja teosed, kus on lünki vähem (suletud teosed). Modernistlikud teosed on kõige ehedam näide avatud teostest, suletud teosteks võib pidada nn noortekaid, naistekaid ja krimkasid. "Karu süda" on raudselt avatud teos, sest isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta - see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole.. Või tema puhtaks inimeseks saanud ole - tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole. Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valgelauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli "pahaks läinud". Niika ei küttinud, vaid tappis - see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karupulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende - karu ja Emili - sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk. Mis siis ikkagi on mis?
Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe 'mina' eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik; kuigi lugejauurimusest lähtuvalt oleks ilmselt vale öelda, et Baturini teostes on alati tilk üleloomulikku, ulmelist, kuid sellegipoolest võtan selle oma arvamuse aluseks. Autorit ei saa täiesti auta jätta. Kasvõi juba sel põhjusel, et Baturini selle teose aine pärineb tema isiklikust elust, mil ta oli 15 aastat Siberi põlismetsades elukutseline kütt. Võib-olla sisaldab minu identiteet siis veidike romantistlikku mõtlemist, kui usun ka, et tsivilisatsioonikriitika "Karu südames" pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: 'parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.' Selline rousseau'lik mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija. Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega - sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib.. Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud? Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus' kummardajast lugeja? Ei tea.
Seiklus ja omandamine- Lugeja ei tea, mida tema osavõtt tegelikult kaasa toob. Me teame, et saame osa teatavaist kogemustest, kuid me ei tea, mis meiega selle protsessi käigus juhtub. Sellest on W. Iseri sõnutsi sündinud kirjanduskriitika - inimesed ei saa päris täpselt aru, mis nendega lugemise käigus juhtus, mille nad läbi elasid, mis nad sellest said. Mida sügavama mulje teos meile jätab, seda enam tahame sellest rääkida, teadlikult mõista neid segadusse ajavaid sügavusi. Kirjanduskriitika on loonud vajalikud terminid selleks, et oleksime kompetentsemad väljendama seda, mis me arvame, et meiega sõnu kaante vahelt lugedes juhtus, kirjandusteadus ja -kriitika on andnud nimed nendele salajastele märkidele, mis teos meisse jätab (juhul kui ta on meile hinge läinud). W. Iser ütleb, et teose mõjusust põhjustab tuntud asjade näiline esilemanamine ja järgne eitamine. Võib-olla on tal õigus. Kirjandus on nagu delikaatne naer kõige üle, mida oleme enne mõelnud ja ehk isegi suhtlusringis kaitsnud, ta on nagu õpetaja, kes esialgu räägib meile kaunite sõnadega asjust, milles leiame äratundmist, me juubeldame, elame kaasa, oleme meelitatud, kui kohtame teoses midagi endast, kuid siis samm-sammult avaldub me pimedus. Jääme vakka, mõtleme järele ning hülgame vabatahtlikult selle, mida enne pidasime niivõrd tõeseks. Alles eelarvamuste ületamine ja tuntuse kaitse alt väljumine teeb meid suuteliseks uusi kogemusi vastu võtma. Kui kunstiline elamus on suur, oleme tõepoolest valmis nõnda käituma. Ja need õpetlikud seiklused kummitavad me alateadvuses ning talletuvad lõpuks elukogemuseks. See on tõepoolest hämmastav, mida kõike võib õppida aknal istudes, voodis lamades, bussis istudes, kui meie seltsiliseks on raamat. Kirjandus on mõjusaim kasvatamis-arendamisviis, sest kõigis on trots, isepäisus, mäss, meile ei meeldi alluda, tahame kõike ise proovida ja kirjanduses saame me seda, ilma reaalset kahju tekitamata. Inimene saab kellegi teise nahas murda südameid, tappa duellil vaenlane, et jahutada me seiklusjanu; ta võib ka näha absurdi
ja totrust kohtades, kus seda enne ei märganud. Lugemus on võtmeks elutarkuse uksele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et W. Iseri arvates koosneb lugemisprotsess seitsmest tunnusest:
Etteaimamine
Tagasivaatamine
Kujutlemine
Lünkade täitmine (terviku loomine)
Elulähedusmulje
Illusioonide loomine ja lõhkumine
Samastumine (kuid mitte täielik)
No comments:
Post a Comment