Mürgita pole muinasjutte

Nikolai Baturin "Apokalüpsis anno Domini"

Kirjastus Eesti Raamat, 1997

Ähvardavat värvi müstilise pealkirjaga raamat, mis tolmas raamaturiiuli kaugeimas nurgas, ilmselt viimase lugeja poolt sinna kiirustades visatud - nõnda tekkis minus huvi selle riiuliheidiku vastu. Lugedes selgus, et Nikolai Baturin oli sõnadest vorminud eheda tulevikupildi, mis võib mõjuda muserdavalt. Eeldame ju üldiselt, et areng viib paremuseni, kuid Baturini tulevik on hullem kui olevik.

Alessander Bušmeister, Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo šeff, peab võitlema üha intensiivsemalt leviva hingelise vaegurluse sündroomiga (HVS), mis on oma olemuselt katkusarnane - seda on võimatu peatada. Erinevus on aga selles, et inimene ei sure mitte füüsiliselt, vaid vaimselt - temalt võetakse hing. Nagu teame, loodus ei luba tühja kohta, kuid HVS tekitab lünga sinna, kus peaks asuma inimese põhiloomus, ja peagi jõuab lõvilakaline imemees Bušmeister HVSi tuumani - tegu on vaenlase lahtilastud epideemiaga. Sellal kui Bušmeister ja tema võitmatud väed ajavad taga kummitusi, sooritatakse aina rohkem hingeroimi, tänavapildis moodustavad enamuse Homo novus sine anima' d - uued, hingeta inimesed. Valla on pääsenud enneolematu sõda, kuna vaenlased on viirastused, keda mateeriasõdurid peatada ei saa, ja paljud lepivad mõttega, et tegemist on paratamatusega - ühe raske üleminekulõiguga lineaarses ajaloos.

Uus, hingeta inimene on võimekas poliitikas, teaduses, äris, spordis. Friedrich Nietzsche on öelnud: "Mis on hea? - Kõik, mis suurendab inimeses võimutunnet, võimutahet, võimu ennast. Mis on halb? - Kõik, mis tuleneb nõrkusest. Mis on õnn? - Kasvava võimu tunne, vastupanu ületamise tunne". Homo novus sine anima mentaliteet on sarnane Nietzche loodud üliinimese omaga. HVSi looja pidas inimese nõrkuste, vägivalla, kättemaksu, kadeduse allikaks hinge. Järelikult tuleb see hävitada, et kaotada maailmast kurjus, isegi kui ohvriks peab tooma headuse... Nikolai Baturin hoiatab inimesi, kes usuvad veel hinge olemasolusse ja on nõus headuse kogemiseks taluma ka kurjust, et peagi on maailm neile väljakannatamatu.

Kõik kaksteist peatükki algavad lühikese kirjeldusega mõnest sodiaagimärgist, kus autor pöörab tähelepanu armsatele väikestele detailidele. Näiteks, milline on antud tähtkuju esindajate peahoiak, hääl või temperament. Need algul juhuslikuna näivad sissejuhatused mängivad aga teose mõistmisloos üsna suurt rolli. Igas peatükis on Bušmeistri kõrval mõni tähtis tegelane, kelle loomus avaldub just nendes astroloogilistes giidides. Filosoofilises astroloogias on terviksüsteeme, nagu elulugu ja vaimne areng, käsitletud sodiaagiringina. Sodiaagi alguse ja lõpuga on võrreldud mistahes teekonna või muu protsessi toimimist algusest lõpuni - iga Nikolai Baturini tegelane on aste, piltmõistatusetükk või juhtnöör, mis viis maailmapäästja Bušmeistri lähemale lõpplahendusele.

"Apokalüpsis anno Domini" ei ole tavaline ulmeromaan hea ja kurja võitlusest. Nõndanimetatud Kurjajuur selgub alles teose lõpus ja võin öelda, et kogu teose vältel oli see tegelane tegelikult mu lemmik. Üksnes motiiv teeb kuriteo kuriteoks ja antud teose antikangelase eesmärk oli tegelikult parem maailm, kus ei eksisteeri kurjus - isegi kui ohvriks on vaja tuua tunded, headus, kirglikkus. Kuid ta ei arvestanud sellega, et enamik inimesi pole(ks) nõus elama totaalses passiivsuses tunneteta ja isikupärata. Seega võib öelda, et traditsioonilise hea-kurja võitluse asemel toimub võitlus headuse ja rumaluse vahel. See on muinasjutt sellest, kuidas mürgita poleks muinasjuttu. Või siis - muinasjutt sellest, kuidas täiesti mürgitu elu tundub mürgina muinasjutulises maailmas.

"Apokalüpsis Anno Dominit" lugedes kummitasid mu peas pidevalt inimeste ja nukkude, filminduse (ja ka näitlemise) ning päris elu omavaheline seotus. Väga oluline motiiv raamatus on nukud, need on loodud inimese näo järgi, justkui austusavalduseks inimesele. Ja filme võib siis pidada lugupidamisžestiks elule. Apokalüpsise" antikangelane kiindus neisse austusavaldusse niivõrd, et unustas nende alglätte - inimese eelised. Sellele järgnes aga krahh. Inimene ilma hingeta on justkui nukk. Hingeta inimeste elu on aga nagu film. "Apokalüpsis anno Domini" üks silmatorkavamaid omadusi ongi tohutu filmilikkus, kohati võib antud romaani liigitadada hoopis filmistsenaariumite hulka.

"Apokalüpsis anno Dominit" on autori koduleheküljel (www.baturin.pri.ee) tabavalt nimetatud maailmaproblemaatiliseks ohuromaaniks. Oht seisneb selles, et inimesed muutuvad üha materiaalsemaks, külmemaks, võidujanulisemaks. Selle arengu lõpus ei ole enam midagi siirast, romantilist, õiglast - on üksnes võit ja vajadus, jõud ja raha, egoism ja kõledus. Kui ehk nii mõnigi püsimatu lugeja teose hoolimatult kõrvale on heitnud, siis mina ei suuda sellesse skepsisega suhtuda - paratamatult nägin teose sündmustiku ja reaalses maailmas toimuva vahel tohutut sarnasust. Kõik ongi nii - maailm on muutumas hingetuks. Baturin kirjutas muutuse ehedamaks, kiirendades teose süžees vaimuhääbumise protsessi. Tegelikult on see aeganõudev emanatsioon, südamele häving, mõistusele võidukäik.

Soovitan, ärge uurige kirjaniku kohta midagi välja, võimalusel unustage ka tema nimi - siis mõjub teos kindlasti jõulisemalt, nagu ilmutus. Sellisel juhul on lihtsam ette kujutada, millised oleks tulevikuinimesed, kui laseksime Baturini hoiatuse kõrvust mööda ega hoolitseks oma hinge turvalisuse eest - üksnes teadvusega masinad. Ükskõiksus, ohu eitamine ja hirm võivad saada inimkonnale hukatuslikuks.

Rumalus: "H i n g on kogu kurja läte; kõige selle loomeallikas, mida maailm ei vaja..."

Headus: "Hing on ka kõige hea läte!"

Nikolai Baturini apokalüptilise hoiatuse avalikustamisest on 10 aastat - kas inimkond on suutnud ohtu ennetada?