Sofi Oksanen "Puhastus"

Teos on kolmetasaniline, rääkides 90nate alguses elavast Aliidest, kes leiab enda hoovist räpase, külmunud ja minestanud tütarlapse Zara, kes on põgenemas end jälitavate kupeldajate eest, Zara elust Saksmaal, kus ta peab meestega magama, et tasuda oma "võlg" ja Aliide ja tema õe Ingli elust. Aliide armastab oma õe meest Hansu ja varjab teda võimude eest, sellal kui Ingel ja tema tütar Linda on saadetud Siberisse. Lõpp on üllatav.

"Puhastuse" tuumaks on meeleheitlikest tunnetest sündinud pettus. Samas avab romaan ühe suguvõsa painavate kogemuste kaudu Eesti tõrjutud-vaikitud lähiajalugu. Raamat annab hääle sõja, kommunismi ja tagakiusamise ohvritele. 1940. aastatel kogetud alanduse kõrval tõused teoses esile naiste ärakasutamine tänapäeva ühiskondlikes oludes.

Üliselt ma ei armasta millegipärast Eesti elu kirjeldavaid teoseid. Need on nii masendad. Niiskus, pori, äng, kivid, kört, hallus.. Kuid see teos oli küll paeluv, mis saab edasi, kuidas tegelased omavahel seotud on, kuidas see kõik lõppeb.. Aliide oli minu meelest ebameeldiv tegelane, isekas, kahtlustav ja klammerduv. Sarnane eestlase prototüübile. Teosele oli omane pidev ärevus ja hirm ja siis lugesingi aina edasi, et sellest üle saada, ootasin, et kõik juba lõppeks.

Sofi Oksanen "Baby Jane"

Sel kevadel on teema Soome kirjanikud. Oksanen on kusjuures ema poolt Eesti päritolu ja eestlastest ta oma teistes romaanides ka kirjutab. Õppinud on ta kirjandusteadust ja dramaturgiat. Aga "Baby Jane". Räägib see lesbikultuurist, depressionist, paanikahäirest, alkoholist, baaridest, kassidest, sõltuvussuhetest, suitsiidist. Üldiselt olen ma eelarvamuse küüsis, et iga depressioonist rääkiv raamat on noorsookirjandus, aga BJ seda küll pole. Palju oli äratundmisrõõmu. Või mis kuradi rõõmu - ängistust. Tegemist on väga ajakohase romaaniga, sest eks ole depressioon üks igavene ajastu needus. Antidepressandid, rahustid, unerohud, antipsühhotikumid, tujustabilisaatorid, depoosüstid, psühhiaatriahaiglad, töövõimetuspensionid, kognitiivne psühhoteraapia, lõigutud käed - see kõik on lausa omaette kultuur. Need, kes ei tea või naeravad, ei tea depressioonist midagi.

BJ räägib Pigi ja minategelase metsikust armumisest ja selle suhte purunemisest, mis vaheldub minategelase Pigi-järgse elu kirjeldusega - vann, voodi, kohv, sigaretid. Viimane on hale ja ahistavalt tumm, mõttetu, kiretu võrreldes Pigi-aegse eluga, kui nad armastasid, tülitsesid, pidutsesid, teenisid raha mängeldes meeste perverssusel. Aegamööda saab minategelane aru, et Pigit vaevab midagi lisaks depressioonile - paanikahäire. See on täielikult hälvanud Pigi elu ja minategelane ei suuda taluda, et Pigi ei tegele sellega, vai peidab end selle eest. Ja sellest algavad tülid. Õli tulle valab Pigi eks Bossa, kes on Pigile justkui teenijaks.

See raamat ei saa meeldida esteetilises mõttes. Kui välja arvata mõned armsad vestlused ja õrnused peategelaste vahel. Küll aga võib teose abil mõista psüühikahäirete all kannatavate inimeste hinge. Sest see ongi nii raske, ongi nii võimatu. Soovitan. Jälle raamat, mida on võimatu käest panna.

Aldous Huxley "Pärast tulevärki"

Kuna mulle tohutult meeldis "Hea uus ilm", otsustasin veel Huxley'd lugeda.. Ja ma olen tõeliselt üllatunud! Nii eheda utoopia lugejale silme ette mananud kirjanik võib tunda sellist huvi üksikinimese psühholoogilise süvauurimise vastu. Raamat rääkis kahekümnendates eluaastates Pamelast ja temast kolmkümmend aastat vanemast Miles Fanniganist. Pamela kirjutab imetleva kirja oma lemmikkirjanikule ja nad kohtuvad. Pamela on naiivne, kujutab ette, et on romaanikangelanna ja viskub pärast paaripäevast koosviibimist Milesile meeleheitlikult kaela. Miles üritab põgeneda, sest teab, et Pamela tast tüdineb ning peab sellise vanusevahega inimesi üksteisele välismaalasteks. "..vaikimine on kuld ja parem on kasutada oma suud selleks, et suudelda ja šampanjat juua ja kaaviari süüa.." või "ma vastutan - mina eest, kes ei mõtlegi taluda ebamugavusi, kui ta neid vähegi vältida saab; mina eest, kes freudistide sõnul tunneb koduigatsust tolle maise paradiisi järele, kust me kõik oleme välja aetud - emaüsa järele, ainsa koha järele maailmas, kus inimene on tõeliselt kõikvõimas, kus rahuldatakse iga tema soov, kus ta tunneb end täiesti koduselt, keskkonnaga kohanenult ja seega läbini õnnelikuna. Üsast väljas, satume kohe vaenulikku maailma, kus meie soove ette ei aimata, kus me pole enam nõiaväeliselt kõikvõimsad, kuhu me ei sobi, kus me ei tunneend mõnusasti koduselt." Kuid oma ratsionaalsusest hoolimata, ei suuda ta ihale vastu panna ja neist saavad armukesed. Seda perioodi eriti ei kirjeldata ja toimub ajahüpe nende suhte lõppu. Pamela tunnistab endale, et on armastust üksnes ette kujutanud ja tüdineb mehest, mees seevastu on tõsiselt kiindunud ja kardab reaalsusele otsa vaadata. Raamatus vahelduvad Milesi intellektuaalsed mõtted Pamela tüdrukulike päevikusissekannetega, mis rõhutab nende erinevate seisukordade kontrasti.

Ei, pole midagi, raamat oli hea, aga jääb "Heale uuele ilmale" originaalsuse poolest kõvasti alla, olles samas kirjanduslikult küpsem ja ladusam lugemisvara.

Mika Waltari "Mikael Hakim"

Kristlased Mikael ja Antti põgenevad laevaga üsna rikastena Roomast Veneetsiasse, et sealt alustada rännakut Pühale Maale. Veneetsias saavad nad petta ja satuvad matslike röövlite laeva. Seal aga kohtub Mikael looriga nägu varjavat Giuliat, kellesse ta armub. Siis ründab laeva moslemite laev ja kõigil lüüakse pea maha, kes ei kõlba orjadeks või ei pöördu moslemite usku. Antti ja Mikael aga ei taha veel surra ning salgavad maha ristiusu ja hakkavad õppima moslemite usu palveid ja kombeid. Saabudes Alžeeriasse, müüakse nad petisest kosmeetikakaupmehele Abu el-Kasimile. Anttist saab maadleja ja ta äratab sultanis huvi, nii saab temast sulatni ori. Kuid Antti tapab vihatud sultani ja siis algavad igasugused intriigid trooni pärast ja sõda hispaanlastega.

Waltari on püüdnud luua "Sinuheliku" teose, aga see ei meeldinud mulle eriti. Ei oskagi öelda, miks. Võib-olla mind ei köida islamimaailm või polnud peategelased nii huvitavad. Igatahes ma lausa vihkasin Giuliat. Ta oli kohutavalt edev. Kui teda ei vägistatud, oli ta solvunud, et ta ei tundu piisavalt ahvatlev. Absurdne. Nõudis endale igasuguseid luksusi ja pirtsutas ja oli äraostetav. Vastik.

Mõneks ajaks on mul Waltarist kõrini.

Mika Waltari "Imeline Joosef"

Tänu "Sinuhele" hakkasin Waltari vastu tõelist huvi tundma ja tellisin endale mõned tema raamatud. Kuid "Imeline Joosef" jäi "Sinuhele" kõvasti alla. Selline lihtne ajaviiteromaan. Räägib see rikkast perekonnast pärit Kaarinist ja filosoofia magistrant Joosefist. Kaarin oma rikkuse tõttu ei väärtusta midagi, sest kõik on talle kättesaadav. Ta peab elu igavaks ja mõttetuks ning ta on tüdinenud oma tühistest sõpradest, vastuvõttudest. Tema ellu toob värvid ootmatult ilmunud vaene, välimuseta Joosef, kes on tark, siiras, hämmastav psühholoog. Kaarinis tärkab usaldus, kuid tükk aega ta eitab enda ees tundeid Joosefi vastu. Kõik muutub maal, kuhu Joosef oma Kaarini venna Toivoga sõitnud, et viimast ajaloost ja geomeetriast huvituma panna. Elu muutub Kaarini jaoks seikluseks ja nad muutuvad Joosefiga aina lähedasemaks. Pärast üht piinlikku insidenti pussi ja joodikutega, avaldab Kaarin väga otsusekindlalt oma tunded. Joosef oma tagasihoidlikkuses põikleb kõrvale, ajab taga kainet mõistust, kuid ei suuda Kaarinile siiski vastu panna, on temagi juba ammu armunud. Siis peab Kaarin oma snobistlikku ja väiklast ema veenma ja lõpuks see tal õnnestub ja Kaarin ja Joosefi kihlus saab ametlikkuks. Mis ma oskan öelda. Kližeelik süžee, kirjanduses palju esinev probleemistik. Samas leidus päris põnevaid Joosefi loenguid. Ja olin lugedes vist isegi natuke Joosefisse armunud.