Täna kolmas lõpetatud raamat. Räägib see viieteistaastase tüdruku ja temast kaksteist aastat vanema hiinlase masohhistlikust armuloost. Mees tuleb musta limusiiniga pansionaadi ette ja nad lähevad mehe juugendlikku kesklinna korterisse. Mees peseb tüdrukut, viib ta märjana voodisse. Suudleb tema keha, ise nuttes, tundes samas kriipivat hirmu, enesepõlgust, joovastavat naudingut. Tüdruku perekond on ebatavaline. Vaikivalt diktaatorlik vanem vend, alalhoidlik ja varajast surma surev noorem vend ning maniakaal-depressiivne ema, kes unustab oma meeleheites lapsi toita või ujutab üle terve maja, et suurpuhastust teha. Duras' teos on kirglik, aus, ehe. Nagu kirjutas Margit Tõnson: "Duras' viis end elupeegli ees halastamatule lahti riietada ning armutult iga väikest detaili, märki aja pöördumatust kulgemisest, uurida ja lahata, on valus, aga see valu võlub." Tegemist on siis tema autobiograafilise pihtimusega, mis muudab teose veelgi elavamaks. Tegelased oleksid justkui lugeja ettekujutluse areenil ja mängiks elu. Jällegi, raamat, mille lugemisele on raske pausi teha.
No comments:
Post a Comment