"Elementaarosakesed"

Michel Thomas Houellebecq on üks kõmulisemaid tänapäeva prantsuse kirjanikke. Tema kohta on öeldud, et temas põimuvad Heisenbergi füüsika, Kanti filosoofia, Huxley maailmaparanduslik eugeenika. Ja ridade vahel kumab Bret Easton Ellise, Baudelaire’i ja Thomas Manni “Võlumäe” ja August Comte aurat. Esiti oli ta üsnagi populaarne poeet, kuid siis pidi tõdema, et proosa läheb inimestele paremini peale kui poeesia. Prantsuse kriitikud on pannud talle hüüdnime infoajastu Camus. Tõesti, lugedes tema kahte eesti keele tõlgitud teost (“Võitlusvälja laienemine” ja “Elementaarosakesed”), tundsin mõningast sarnasust Camus’ “Võõraga”. Geneetilise manipulatsiooniga tegelev Michel on sama emotsioonitu, sööb, pikutab, istub. Mersault vaatas aknast välja. Michel loeb e-maile. Mõlemad käivad kohvikutes. Michel on illusioonideta, tuim, võimetu armastama. Tema vend seevastu on seksuaalselt frustreeritud perversne tüüp. Omamoodi nukker ja haletsusttekitav. Ülimalt küüniline ja emotsioonide najal oma süngeid ideid loov inimene. Näiteks lõik tema luuletusest:

“me oleme mõistetamatute organisatsioonide orjad,
Meie ainuke eneseteostuse ja elamise võimalus on seks
(ja see kehtib ainult nende kohta, kellele seks on lubatud,
Kellele seks on lubatud).

Teaduslikust poolest ma selles raamatus aru ei saanud, sest olen üleni humanitaar. Tean vaid, et Michel tegeles geneetilise manipulatsiooniga, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud. Meenutab Huxley “Head uut ilma”. Ja see paneb mõneti imestama, et Michel tahab panna aluse surematusele, olles ise nii vähe elujanuline ja depressiivne. Depressioon ja rahustid on Houellebecq’i teoste lahutamatu osa.

Mõlemal on keeruline lapsepõlv. Mõlemad tegelased seovad end teose lõpu poole naisega, kes surevad traagilist surma. Bruno veedab oma elupäevad pärast seda hullumajas, Michel kolib oma Iirimaale ja teeb tõenäoliselt enesetapu. Väga sünge lõpp. Teos on täis eksistentsiaalseid arutlusi vendade vahel, mis viitavad juba mustale lõpplahendusele.

Mu lemmiktsitaat: “Nali ei päästa; Kokkuvõttes pole naljast peaaegu mitte mingit kasu. Elusündmuste üle võib ju nalja heita aastaid, vahel väga pikki aastaid, mõnel juhul võib humoristlik hoiak säilida lõpuni välja; aga viimselt murrab elu ikkagi südame. Ükskõik kui suur ka poleks julgus, külmaverelisus ja naljasoon, mille inimene elu jooksul välja arendab, lõpuks murtakse ikkagi igaühe süda. Siis lõppeb naermine. Lõpuks jääb ikkagi üksindus, külm ja vaikus. Lõpuks jääb ikkagi ainult surm”. See on nii pooluseline tsitaat. Kas meil peaks olema kahju sellest, et sureme? Lõpuks jääb ikkagi ainult surm. See on nii allaandnu, kurvastusega leppinud inimese sõnastus. Miks siis Michel püüab luua surematut inimest?

Laupäeva õhtul nutsin selle raamatu mõjul üle mitme kuu esimest korda. Sest “Elementaarosakesed” on nii ehe, reaalsusele vastav ja kõik me oleme Michelid või Brunod. Teos peaks olema kohustuslik kirjandus. Ootan väga järgmist Houellebecq´i tõlget eesti keelde. Väärt teosed.