Kuna mulle tohutult meeldis "Hea uus ilm", otsustasin veel Huxley'd lugeda.. Ja ma olen tõeliselt üllatunud! Nii eheda utoopia lugejale silme ette mananud kirjanik võib tunda sellist huvi üksikinimese psühholoogilise süvauurimise vastu. Raamat rääkis kahekümnendates eluaastates Pamelast ja temast kolmkümmend aastat vanemast Miles Fanniganist. Pamela kirjutab imetleva kirja oma lemmikkirjanikule ja nad kohtuvad. Pamela on naiivne, kujutab ette, et on romaanikangelanna ja viskub pärast paaripäevast koosviibimist Milesile meeleheitlikult kaela. Miles üritab põgeneda, sest teab, et Pamela tast tüdineb ning peab sellise vanusevahega inimesi üksteisele välismaalasteks. "..vaikimine on kuld ja parem on kasutada oma suud selleks, et suudelda ja šampanjat juua ja kaaviari süüa.." või "ma vastutan - mina eest, kes ei mõtlegi taluda ebamugavusi, kui ta neid vähegi vältida saab; mina eest, kes freudistide sõnul tunneb koduigatsust tolle maise paradiisi järele, kust me kõik oleme välja aetud - emaüsa järele, ainsa koha järele maailmas, kus inimene on tõeliselt kõikvõimas, kus rahuldatakse iga tema soov, kus ta tunneb end täiesti koduselt, keskkonnaga kohanenult ja seega läbini õnnelikuna. Üsast väljas, satume kohe vaenulikku maailma, kus meie soove ette ei aimata, kus me pole enam nõiaväeliselt kõikvõimsad, kuhu me ei sobi, kus me ei tunneend mõnusasti koduselt." Kuid oma ratsionaalsusest hoolimata, ei suuda ta ihale vastu panna ja neist saavad armukesed. Seda perioodi eriti ei kirjeldata ja toimub ajahüpe nende suhte lõppu. Pamela tunnistab endale, et on armastust üksnes ette kujutanud ja tüdineb mehest, mees seevastu on tõsiselt kiindunud ja kardab reaalsusele otsa vaadata. Raamatus vahelduvad Milesi intellektuaalsed mõtted Pamela tüdrukulike päevikusissekannetega, mis rõhutab nende erinevate seisukordade kontrasti.
Ei, pole midagi, raamat oli hea, aga jääb "Heale uuele ilmale" originaalsuse poolest kõvasti alla, olles samas kirjanduslikult küpsem ja ladusam lugemisvara.
No comments:
Post a Comment